Kui olime oma tööruumid Paldiski mnt. 1 kätte saanud, külastas mind onu--Vironia asutajaliige vil! Johann Ritson. Ta oli juba Saksa okupatsioonist peale Mõisaküla raudteejaoskonna ülem. Onu jutustas, et temalt nõutakse viivitamatult ellipsiks kulunud vedurirataste ületreimist, treipingid olid aga sakslased minema vedanud. Pärast minu juurest lahkumist jäi ta kadunuks, viimati oli teda nähtud Balti jaama piirkonnas. Seal ta, nagu hiljem selgus, vahistati. Käisin Raudtee kaadriosakonna juhataja juures asja uurimas, kuid seal taheti minust ruttu lahti saada. Sel perioodil olime meie, kui Nõukogude tagalast reevakueerunud, veel küllalt enesekindlad ja ma hakkasin nõudma asja uurimist. Lõpuks selgus, et onu oli vangistatud. Mind noomiti, miks ma tunnen huvi rahvavaenlase vastu. Tema kinnipidamiskohta Nunne ja Vaksali tänava nurgal Raudtee miilitsamaja keldrisse oli võimalik üksikuid pakke viia.
Vil! Adolf Laubaga puutusin küllalt sageli kokku, kui linnas õlut jõin. Kuigi ta keeldus põhimõtteliselt kohtuprotsessidel oma meeste kaitsjana esinemast, lisades, et kaitsmisel pole mõtet, oli ta aga valmis mind alati hea nõu ja advokaadi valikuga aitama. Onule määrati 25 + 5 aastat selle eest, et ta Saksa okupatsiooni ajal Türi depoo ülemana oli kirjutatud alla dokumendile, kus oli mainitud, et üks vedurijuht oli kompartei liige.
Külastasin oktoobris vil! Jakob Roonemaad, kes töötas Tallinna raudteel veoosakonna ülemana. Temalt kuulsin massilistest arreteerimistest raudteel ja üsna varsti sain teada ka tema enese arreteerimisest. Jakob Roonemaa venelasest abikaasa hoidis 1949. a. küüditamisest kõrvale ja sõitis hiljem Rootsi oma vanema tütre juurde. Tema noorem tütar, kes oli abielus vil! Raoul Vardiga, hukkus koos abikaasaga Läänemerel.
Mul puuduvad arvulised andmed arreteeritute kohta, kuid sellest räägiti väga palju, et pärast seda, kui Punaarmee Eesti hõivas kuni sõja lõpuni oli Tallinnas kõige kardetavam töötada raudteel. Põhjus võis olla selles, et raudteele tuli idast uus juhtkond ning julgeoleku-aparaat ning uuele kaadrile oli vaja vabastada töökohti.
Metsavendade read kasvasid edasi nende arvel, keda ähvardas arreteerimine. Arreteeriti nii Saksa okupatsiooni aegsete pattude kui ka uute ülesastumiste eest. Üheks näiteks on viimane Vironia seenior Arvo Lainvee, kes naases Moskvast Tallinna.
Saksa okupatsiooni ajast oli Eestisse jäänud salaluurevõrk, mille tegevussfääri sattus NSV Liidu tagalast tagasi jõudnud Arvo Lainvee. Külastasin teda tema töökohal Kommunaalmajanduse Rahvakomisariaadis mõned korrad. Ta otsis alati mõnda "kindlat" kohta, et kaadriosakonna juhataja meid koos ei näeks. Kokkusaamisel kodus ja ühes tema valduses olevas purunenud puumajas oli ta käitumine hoopis vabam. Kuid varsti ta kadus. Sain temalt vangist ja asumiselt üsna mitu kirja (mis mujal käesolevas Vironia juubelialbumis on ka ära toodud).
Hoopis hiljem sattus vangi ja kannatas vähem vil! Alfred Poom. Tema oli oma käitumiselt nõukogude korra suhtes positiivse hinnanguga ja kirus kommunismivastaseid. Tal oli palju tuttavaid kompartei juhtivate tegelaste seas. Koostöö nendega algas juba 1939. a. Paldiski sõjaväebaaside ehitamisel. Peale sõda töötas ta dotsendina TPI-s ja oli tegus ühiskonnategelane. 1940. aastate lõpul arreteeriti ta ootamatult kuu aega pärast seda, kui ta oli mittestatsionaarsele üliõpilasele, julgeolekuminister Boris Kummile eksami eest pannud väga hea hinde. Ka minu juurde pidi B. Kumm eksamile tulema, kuid ta võeti ennem kohalt maha ja eksam jäi sooritamata.
Vil! Endel Kullamaa arreteeriti 2. detsembril 1944. a. ja mõisteti 8 aastaks sunnitööle, kuna oli soomepoiss. Ta saadeti Arhangelskisse metsatöödele, kust vabanes 24. juulil 1952. a. Pärast töötamist Kohtla-Järvel tuli ta Tallinna, kus töötas autobaasis ja hiljem mitmes teises transpordiettevõttes. Enne Arhangelskisse saatmist 1945. a. oktoobris oli ta Lasnamäe jaotusvanglas ühes kambris vil! Hugo Paalmanniga, kes oli määratud sunnitööle 10. aastaks. Vil! Hugo Paalmann töötas vangist vabanemist kandmist Tallinnas Teaduste Akadeemias varustuse alal. Sinna soovitasin teda mina. Neil oli kokkupuutumisi ka kirikuõpetaja vil! Bernhard Talvariga (Bluum), kes samuti jõudis õnnelikult kodumaale tagasi ja jätkas oma tööd hingekarjasena.
1945. a. aprillis hakkasime ootama Saksamaa kiiret kapitulatsiooni, mis saabus lõpuks 1945. a. 9. mail. Tööl korraldati sel puhul raadio ühiskuulamine. Töötajate kogunemine saali raadioaparaadi juurde algas aegsasti. Tavaliselt seisis raadio kapis, mille uks oli pitseeritud. Kapi võti oli minu kui ametiühingu esimehe taskus.
Meie rõõm sõja lõppemise üle oli mõru. Sõda oli küll lõppenud, aga Eesti orjastatud. Lootsime, et Liitlasvägede vahel tekib kokkupõrge.
Pärast ametlikku teadaande ärakuulamist häälestasime raadio ka Lääne-Euroopa jaamadele. Sellest tuli mul pahandus ja sain instituudi ainsalt parteilaselt korp! Ugala vil! direktor Oskar Kirretilt korralduse raadio uuesti häälestada Tallinna jaamale ja paigutada tagasi kappi, uks lukustada ja pitseerida.
Algasid Punaarmee väeosade läbimarsid Tallinnast Eesti põhjaranniku suvitusrajoonidesse. Sageli liikusid väeosad Toompuiesteelt Paldiski maanteele meie instituudist mööda. Nõuti, et inimesed seisaksid tänavate ääres spaleeris ja tooksid lilli. Rahvas oli aga morn ja otsis Eesti Korpuse hõredaks jäänud ridadest tuttavaid.
Andmed ühel ja teisel poolel langenud viroonlastest on mul puudulikud. Meenutagem mõningaid viroonlasi, kes langesid Punaarmee Eesti Korpuse koosseisus. Velikije Luki all langes vil! Nils Tennmann jäi kadunuks vil! Felix Kadak. Viimane läks piiramisrõngas olevate sakslaste poole üle. Pärast Velikije Luki langemist teda surnute hulgast ei leitud. Tõenäoliselt suunati vil! Felix Kadak tööpataljoni koosseisus mahalaskmisele.??? Vil! Robert Kaupmees hukkus Sõrve sääre dessandil. Seal lasti mehed kaatritelt liiga sügavasse vette, mistõttu terve väeosa uppus. Sõrve säärel Tehumardi lahingus kaotas vil! Harry Lember oma parema käe.
Demobiliseeritud sõjaväelaste töölerakendamiseks oli vabu kohti küllaldaselt. Käis laiaulatuslik taastamistöö, samas vangistati paljusid inimesi nende Saksa okupatsiooni ja Eesti Vabariigi aegse tegevuse tõttu. Vabade kohtade leidmine oli aga puudulikult organiseeritud. Küllalt sageli leiti töökoht mõne tuttavaga juhusliku kokkusaamise teel. Näiteks kohtasin tänaval Vapruse ordeni kandjat vil! Ilmar Kaldveert ja järgmisel päeval asus ta tööle meie instituudis juristkonsuldina. Hambaarsti ooteruumis kohtasin vil! Harry Lemberit ja andsin talle soovituse asuda tööle Plaanikomiteesse. Sealt viidi ta osakond üle Hindade Komiteesse, kuhu ta jäi kuni pensionile minekuni.
Paljud läksid tagasi oma endistele või sarnastele töökohtadele, nagu vil! Kurt Klement merelaevandusse, kust ta aga viiekümnendatel aastatel pidi lahkuma.