Kui ma koos vil! Ralf Valdekuga 1944. a. 4. oktoobril Eesti Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituudi (ETTUK) koosseisus sõjaväe transpordilennukiga Moskvast Tallinna naassin, sõitsime veoautoga mööda Tartu maanteed Vabaduse platsile--meie pilku köitsid mantelkorstnad, mis olid alles jäänud pommitamisel süttinud ja põlenud majade kohale. Vabaduse plats nägi välja samasugune, kui kolm aastat tagasi--vaates Toompea poole puudus vaid Niguliste kiriku torn, Harju tänava purustused ei hakanud kohe silma.
Endises Majaomanikkude Panga majas asus Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaat (hiljem olid seal kümnenda armee staap ja teised asutused). Veel enne, kui jõudsime kõik autokastist alla hüpta, tuli sellest majast välja meile tuttav insener Reiman, kellelt küsisime Franz Krulli-nimelise masinatehase seisukorra kohta. Vastus oli: "On masinatega paremini varustatud kui kunagi varem." Hingasime kergendatult, sest kui masinaehituse võimsused on head, on ka baas Eesti majanduse taastamiseks olemas.
Sugulaste ja tuttavate otsimine läks kõigil edukalt. Vil! Ralf Valdeku vanemad elasid vanas korteris. Mina läksin kõigepealt Telliskivi tänava margariinitehasesse (AS "Ekstraktorisse"). Seal selgus, et direktor vil! Edgar Sulg oli ära sõitnud, peainsener vil! Hans Pillov oli 1941. a. ohvitseride mobilisatsiooniga läinud Punaarmeesse ning töötanud toiduainete vabrikus Kama jõe ääres. (Vil! Pillov jõudis Tallinna tükk aega pärast meid ja sai vastutusrikka koha Toiduainetetööstuse Rahvakomissariaadis. Tema abikaasa oli pärast Punaarmee suurt õhurünnakut 9. märtsil 1944. a. nende asjad maale viinud ja nii asusid nende korteri võõrad. Ta sai suurest neljatoalisest korterist tagasi ainult kõige väiksema toakese. Et vil! Hans Pillov oli ettevõtlik ja osav insener, läks ta hiljem tööle Kadrina tärklisevabrikusse ning ehitas sinna endale toreda individuaalelamu.)
"Ekstraktoris" oli õnneks kohal minu onu Elmar Ranne, kes töötas seal raamatupidajana. Tema kutsus mind esialgu elama enda juurde Rahumäele.
Juba sama päeva õhtul kohtusin minu hea perekonnatuttava, endise Eesti Raudtee ülem vil! Villem Reinokiga, kelle pool ma ka oma esimese Tallinna öö veetsin. Tema oli koos abikaasa ja noorema poja vil! Leo Reinokiga 1940 a. sõitnud Saksamaale. Nagu ta nüüd mulle jutustas, oli ta oma tuttava, Saksa riigiministri Alfred Rosenbergi abiga (kes oli Tallinnast pärit) tagasi Tallinna naasnud. Ta oli veendunud, et nõukogude rezhiim on leebemaks muutunud. Kuna ta ka oma 1940. a. arreteeritud poega vil! Voldemar Reinokit jälle näha lootis, ei läinud ta 1944. a. sakslastega kaasa, vaid jäi Eestisse. Vil! Villem Reinok töötas Eesti Energia süsteemis ja soovis hakata ka loenguid pidama TPI-s.
Järgmisel hommikul tuli vanemate juurest läbi poeg Leo, kellega sõitsin linna. Sel ajal käis Pääsküla ja Balti jaama vahel aururong, mille veduri ees oli suur madal platvorm. Selleks, et võiks ilma kõrvaliste isikuteta vabalt mõtteid vahetada, istusime vil! Leo Reinoki ettepanekul veduri platvormile nii, et meie jalad rippusid veduri ratase ees. Mul oli algul üsna kõhe, kuid kõigega harjub. Olime ju Venemaalgi mitmel korral hüpanud liikuva rongi platvormvagunitele ja sealt maha. Leo töötas kummitoodete tehases "Põhjala" ja oli nagu isagi veendunud nõukogude korra leebuses.
Kohtasin Reinokeid veel mitu korda enne Leo arreteerimist. Ka Vil! Villem Reinok mõisteti kümneks aastaks sunnitööle. Ta kaotas Siberis abikaasa ja tuli koju tagasi 1955. a. Pärast 10-aastast vangipõlve ja sunnitööl olemist jõudis ka Leo tagasi koju ning sai oma abikaasa (vil! Eduard Eerme tütar) ja laste eest veel hoolitseda.
Nõukogude korra õiglussse ja korrektsusse uskusid naiivselt veel mõned teisedki siia jäänud inimesed. Näiteks kohtasin vil! Erik Grossi juures ühte sovhoosidirektorit, kes praalis, et teda on kohale määranud Moskva ja Eestis ei saa teda mitte keegi kohalt maha võtta. Püüdsin talle olukorda selgitada, kuid asjata. Nõukogudemaal vahetati direktoreid nii nagu mustlastel hobuseid. Mõnikord juhtus, et direktor sattus vangi enne, kui jõuti anda käskkiri tema vallandamise kohta.
Pärast esialgsete peatuskohtade leidmist tuli hakata otsima alalist eluaset. Meie esimeseks ülesandeks oli vabaksjäänud korterite väljaselgitamine. Vajaduse korral kinnitasime uksele sildi, et korter kuulub Ministrite Nõukogu Asjade Valitsusele. Esialgseid teateid vabade korterite kohta saime kojameestelt. Mõnel juhul oli teada, et korteri valdaja on põgenenud Rootsi või Saksamaale. Küllalt palju oli aga juhtumeid, kus kojamees ei teadnud või ei tahtnud öelda, kus asub korteri valdaja. Küllalt palju oli neid, kes olid sõitnud randa, kuid laevast maha jäänud ja pöördusid oma korterisse tagasi, nende hulka kuulus näiteks ka vil! Elmar Männik abikaasaga. Paljudel juhtudel olid kojameestel korterivõtmed, kuid vahel murti ka uksed lahti. Häbematud inimesed (tõelised nõukogude inimesed), nende hulgas ka MN Asjade Valitsuse juhtivad töötajad, võtsid endale mitu hea mööbliga ja muu kraamiga korterit ega maksnud selle eest mingisugust riigilõivu.
Kui mina endale korterit otsima hakkasin, oli minu endine tuba, kus ma enne sõda vil! Erik Grossiga elasin, juba hõivatud ja kõikjal oli näha MN Asjade Valitsuse valgeid broneerimissilte. Lõpuks leidsime koos korp! Leola vil! Arnold Irakuga Kaupmehe tänaval keskküttega majas kolmetoalise tühja mööbleerimata korteri, maja aga ei köetud. Tallinna Elektrijaam töötas, seega võrgus voolu oli, raskusi oli aga elektripirnide ja küttekehadega. Hädapärase, pommitamisel kannatanud mööbli sain vil! Arvo Lainveelt. Oktoobrikülm kippus aga liiga tegema. Kuna see maja anti aga varsti EKP käsutusse, tuli mul sealt välja kolida.
Vil! Elmar Männiku soovitusel asusin elama temaga ühte majja Gonsiori tän. 58 viietoalise korteri põhjapoolsesse tuppa. Selles korteris oli varem elanud üks EÜS vil!, jurist, kes oli ära sõitnud. Nüüd elas siin uusasukatena kuus eesti naist. Minu tuba oli täis koli, millest vajalikuma osa ostsin riigi (linna rahandusosakonna) käest ära ja müüsin hiljem endise omaniku sugulaste palvel neile tagasi.
Saksa okupatsiooni ajal oli tuba laeva plahvatamisel sadamas tublinisti kannatada saanud. Osa aknast oli lapitud vineeriga ja vaheseinal oli krohv maas. See-eest elasid majas inimesed, kes suutsid keskküttekateldele kütust muretseda. Elasin seal kuni abiellumiseni 1953. aastal.
Vil! Hans Pillov andis mulle kasutada oma kirjutuslaua ja salaja--ka raadio. Kodus oli raadioaparaatide hoidmine keelatud. Tööl võis raadio olla vaid sel juhul, kui seda polnud võimalik Tallinnalt teistele jaamadele häälestada.