Minul kui veel väikeste kogemustega mehaanikainseneril oli väga raske. Õnneks sain ülemuseks suurte kogemustega mehaanikainseneri Heinrich Uuemõisa. Ta oli 14. juunil 1941. a. välja saadetud Kirovi oblastisse. Nüüd, pärast sõda, esines Eesti MN esimees kõnega, milles väitis, et 1941. a. saadeti välja süütuid spetsialiste nagu professor Paul Kogermann, Heinrich Uuemõis jt. Selle peale sõitis H. Uuemõis Eestisse tagasi. Tundes oma ebastabiilset olukorda (ta saadetigi 1950. a. uuesti asumisele kui omavoliliselt sealt lahkunu), piirdus ta sageli üksnes nõuandega ja jättis küsimuste otsustamise ja allkirjade andmise minu õlgadele. Et Eesti MN esimehel oli H. Uuemõisa vastu piiritu usaldus, anti temale ajutiselt isegi juhtida üks halvasti töötav ehitusettevõte. Meil tuli ka välja töötada uusi tehnoloogilisi protsesse ja projekteerida tehaseid Eesti maavarade kasutamiseks. Esimesena käiku läinud põlevkivituhktsemendi tehase "Kukermiit" võimsus oli 40 000 tonni aastas. Tehase ehitusel kasutati sõjas hävinud Aseri tsemenditehase seadmeid ja ehitustöölistena saksa sõjavange. Selle tehase projekteerimisega oli nii kiire, et kord pidin joonestuslaualt maha võtma veel pooliku tehnilise projekti ja sellega minema Eesti MN aseesimehe O. Sepre juurde, kuhu olid kogunenud ka tulevast tehase ehitusspetsialistid.
Peale "Kukermiidi" tuli mul koos ins. H. Uuemõisaga ja pärast tema teistkordset väljasaatmist, ilma temata, välja töötada mitme tehase tehnoloogilised protsessid ja teha tehnilisi ja tööprojekte.
Põlevkiviõlist kukersooli (lakki) valmistamise ja tehaste projekteerimise ning ehitamise küsimusi tuli lahendada kõige kõrgemal tasemel Moskvas. 1947. a. detsembri keskel, olles kukersooli küsimuses komandeeringul Leningradis ja Kiviõlis, peatusin tagasisõidul Kohtla-Järvel, kus mind tabas NL rahareform, mille käigus inimestel taskus olevate rublase väärtus hinnati kümnekordselt madalamaks, hinnad ja palgad jäeti aga endiseks. Jäin korraga nii vaeseks, et ei suutnud magamisvagunis lunastada voodipesugi.
Intensiivse ametialase tegevuse tõttu jõudsin oma diplomitööd kaitsta alles 22. aprillil 1947. a., s. o. kaks ja pool aastat pärast Tallinnasse reevakueerumist. Pidasin komitaadi Tallinna Polütehniliste Instituudi (TPI) sööklas, kus meile koos vil! Jüri Aarandiga, vil! Ilmar Kaldveeriga ja teiste külalistega serveeriti Vironia vapiga taldrikutelt. Need taldrikud olid valmistatud vil! Herbert Kaarmanni töökojas ja 1940. a. Tallinnas C! Q!-lt deponeeritud TPI-le.
1949. a. keskel hakkasid ilmnema arusaamatud asjaolud. Minul oli vaja sooritada veel kaks erialaeksamit tehnikakandidaadi kraadi (kõrgem kui magister, kuid madalam kui doktor) taotlemiseks, kuid mingisugustel asjaoludel väideti, et Eestis ei ole vastavaid spetsialiste ja seetõttu pole võimalik eksameid teha. Lõpuks saadi siiski kokku 5-liikmeline komisjon tavalise 3-liikmelise asemel, nende hulgas kolm doktorit (akad. Paul Kogerman, akad. Ottomar Maddison ja üks doktor Leningradist) ning kaks kompartei piletiga tehnikakandidaati. Eksamid õnnestusid.
1949. aastal algas Eestis suur töötajate vallandamine poliitilistel põhjustel. Võib meenutada, et olime juba veidi kuulnud ühest vanast sõjaaegsest direktiivist, mis nägi ette ülesehituse perioodil kolm kaadri kasutamise etappi: I-kohe pärast territooriumi "vabastamist" Punaarmee poolt tuleb kõik inimesed tööle panna; II-vabastda kohti demobiliseeritud punaarmeelastele; III-vallandati juhtivad töötajad, kes tööga toime ei tule ja asendada nad võimekatega. Meie ei võinud aga aimatagi, et kolmandal etapil hakati massiliselt vallandama inimesi nende mineviku pärast. Juhtivatelt kohtadelt vabastati isegi enne 1940. aastat Eestis elanud kommuniste, nende hulgas ka aferiste ehk õnnekütte Venemaalt. Siia toodi ka enne 1940. . Venemaal elanud ja venestunud eestlasi, keda hakati nimetama "jeestlasteks" nende keeletõendi tõttu. Ainuüksi Teaduste Akadeemia süsteemis vallandati puhastusperioodil 600 töötajast 200, nende hulgas ka näiteks endine MN esimees A. Veimer. Kuna mitmete TA instituutide direktorid venitasid kompartei otsuse täitmisega, esines TA presindent Eichfeld (kes oli valitud endise presidendi prof. Hans Kruusi asemele) kõnega, milles ta muu hulgas mainis, et Tööstusprobleemide Instituudi direktor hoiab ikka veel tööl rahvavaenlasi, nagu näiteks Projektide-Konstruktsioonide Büroo ülemat Aadu Ritsot. Selle peale mind muidugi vallandati (1952. a. veebruaris).
1953-54. a. pärast Lavrenti Beria mahavõtmist nõuti lühikest aega umbkeelsete ametnike vabastamist. Siis vallandati palju muulasi. Pärast selle otsuse tühistamist vabastatud kõrgeid ametnikke oma endistele kohtadele ei ennistatud. Keda aga ei jõutud vabastada, jäid tööle.
Äärmiselt pingelist poliitilist olukorda iseloomustab ka järgnev. Neljakümnendate aastate lõpul tuli käsk, et juhid, kel ei ole ülikooliharidust, peavad õppima hakkama. Nii oli meil mittestatsionaarsete üliõpilaste hulgas ministreid jt. kõrgemaid juhte. Mõned neist, nagu üks MN esimehe asetäitja lõpetas töö kõrvalt ülikooli ainult 2,5 aastaga ja üksnes "viitega"! Kui sellised juhid aga põlu alla sattusid, hakati TPI õppejõude süüdistama liberaalsus. Selles kampaanias minul vedas: olin ühele ministrile pannud just eksamil "kolme". Eesti julgeolekuminister venitas minu juurde eksamile tulekuga nii kaua, kuni ta töölt maha võeti.
Mul oli väga kahju enne teaduslike kraadide kaitsmist kohalt lahkuda, kuid jäin siiski rahulikuks, sest pidasin kohakaaslasena TPI-s loenguid majandusteaduskonna üliõpilastele. Mõni aeg enne minu kohalt vabastamise otsuse vastuvõtmist oli TPI rektor mind kutsunud tööle täiskohaga. Nüüd aga alandati mind assistendiks kohakaasluse alusel, kuid tähtsamate tööstusharude tehnoloogia loenguid pidin jätkama, kuigi assistendina seda poleks vaja olnud teha. Seega olin poolenisti töötatööline ja valmistusin Siberisse saatmiseks. Viimasest küüditamisest 25. märtsil 1949. a. oli ju möödunud 3 aastat ja oodati uut.
Säilitades rahu ja mõistlikud suhted kolleegidega, sain teadusliku astme taotlemiseks vajalikud iseloomusted. Kehtiva korra kohaselt korra kohaselt oli iseloomustuste ülemisele paremale äärele märgitud iseloomustatava kõige tähtsamad positiivsed ja negatiivsed teod. Kui enne teadusliku kraadi kaitsmisele asumist Leningradi Raudtee Instituudi teaduslikus nõukogus sõjalise kateedri juhataja polkovnik (kolonel) ette liges, et olen Kaitseliidus ja korporatsioonis Vironia, ei osanud nõukogu liikmed sellele tähelepanu pöörata ja nii õnnestus mul kraadi kaitsmine väga hästi. Vastavalt kehtivale korrale saadeti kaitsmise protokoll kinnitamiseks Kõrgemasse Atestatsiooni-komisjoni (VAK) Moskvas.
Kui Eestis Teaduste Akadeemia Presiidiumis saadi minu edukast teaduste kraadi kaitsmisest teada, saadeti sealt VAK-ile protest. Arenes pikk, kaks aastat väldanud kirjavahetus. Mind kutsuti VAK-i nõukogu istungile, kus esitati palju teravaid küsimusi poliitika ja majanduse alalt. Varsti pärast seda siiski kinnitati mu tehnikakandidaadi kraad 29. novembril 1954. a.
Viiekümnendatel aastatel kannatasid väga paljud viroonlased--mitmed neist pidid minema lihttöölisteks. Ooperilaulja ning kohtuministeeriumi kõrge ametnik vil! Oskar Põder pidi lahkuma "Estonia" teatrist ja ka põhikohalt. Alles pärast ligi 18-aastast tööd jurist-konsultandina Lihakombinaadis võimaldati talle koht advokatuuris. Vil! Eduard Raia, kes tegi suurt karjääri Eesti Korpuses, töötas pärast sõda ehitusministri asetäitjana. Temagi sattus sunnitööle. Sealt naasnuna töötas ehitustrustis juhtival kohal. Istusime kord temaga koos ühel koosolekul ja väljusime koos tänavale. Seal tegin jutu Vironiast, mille peale tal hakkas väga kiire.
1953. a. toimusid poliitilises kliimas muutused ja mind kutsuti tööle Eesti Kohaliku ja Põlevkivikeemia Tööstuse Ministeeriumi vaneminseneriks. Oli kummaline küll--tudengina olin juhtiva inseneri ametikohal, nüüd teaduskandidaadina--ainult vaneminsener. Töötasin ka TPI-s. Mitmed uued ülemused valmistusid seetõttu minu juurde eksamile tulema.
Õnneks edutas ministeerium mind oma instituudi toorainete laboratooriumi juhatajaks. Sellega paranesid tublisti minu palgaolud. Oli mul ju kasvatada kolm väikest last: poeg ja kaks tütart. Ka oli abikaasa Lydial olnud minu põlu all oleku ajal raskusi töökoha pidamisega.
1957-63. a. töötasin ma Eesti MN Teaduse ja Tehnika Komitees masina- ja aparaadiehituse peaspetsialistina. Oli minu üleandeks masina- ja aparaadiehituse kompleksse mehhaniseerimise ülesannete väljatöötamine ühes nende täitmise kontrolliga. Koostasin ka kõigi teiste tööstusharude ja põllumajanduse tehnikaürituste plaane ja sobitasin neid üheks tehnikaplaaniks. Kuivõrd Eesti majanduse juhtimine oli tsentraliseeritud Moskvasse, tuli ka minul seal plaane kooskõlastamas käia. Kooskõlastamisele järgnes plaanide esitamine Eesti MN-ile kinnitamiseks. Selle järel tuli plaanid üle anda paljundamiseks, samuti ka vene keelest eesti keelde tõlkimiseks ja laialisaatmiseks.
Kui mind 1963. a. kevadel valiti TPI dotsendi kohale, anti mulle luba teaduse ja tehnika komiteest lahkumiseks tingimusel, et kooskõlastan suvepuhkuse ajal uue tehnika 1964. ja 1965. aasta vabariiklikud plaanid Moskvas.
Töötasin dotsendina 20 aastat. Siis tuli mul kui mitte kompartei liikmel dotsendi kohalt lahkuda. Pärast seda töötasin vähemtasuval teadusliku töötaja kohal kuni 75.-eluaastani.