Moskvasse, Moskvasse

Oma rännuteedel Udmurtias, Tatarstanis ja Tshuvashshia piirialadel kohtasime mitmeid Eesti Korpusest demobiliseeritud ohvitsere ja Eestist evakueerinud kommuniste. 1943. aasta lõpul, kui NSVL juhtkond veendus võidu võimalikkuses, hakati sõjaväest, töökolonnidest, kolhoosidest ja mujalt koondama eesti sugu spetsialiste Eesti NSV valitsuse käsutusse, et neid valmistada ette tulevaseks tööks Eesti territooriumil. Näiteks vil! Friedrich Johannson läks Kambarka töökolonnist kolhoosi, sealt saadeti ta tagasi töökolonni, kuni pääses Jegorjevski ja Moskva kaudu Leningradi. Sv! Ülo Anto saadeti Moskvasse majandust õppima. Sv! Leo Tiik kutsuti tööle sinna samasse Eesti NSV plaanikomisjoni.

1943. aasta detsembri lõpul sain ka mina Eesti NSV valitsuselt Moskvas kutse sõita valitsuse käsutusse ühes Julgeolekukomitee loaga Moskvas elamiseks. Sõitsin ühe oma teise saatusekaaslasega jõululaupäeval Moskva poole, kui kuulsime järsku raadiost eesti keeles "Püha öö, õnnistud öö". Meil, kahel eestlasel, tekkis õnnis tunne, enamik vagunikaaslasi olid aga pahased, et peavad kuulama arusaamatuid kirikulaule. Asi oli selles, et Moskva lühilainesaatja programm oli määratud sakslastest okupeeritud Eestile.

Väljudes Moskva Kaasani vaksalis hilisõhtul rongist olime mures--kuhu minna?, kui meist jooksis keegi mööda ja küsis raudteelaselt: "Kas Jegorjevski rongile veel jõuab?" Otsustasime silmapilkselt ka sõita ja jooksime talle järele.

Teel Moskvast Jegorjevskisse kohtasin "kambarkalast" majandusteadlast Saunasaart, kes erines rahvamassist oma rõivastuse korrektsuse poolest. Teel raudteejaamast linna jutustas ta meile, et linnas on kaks suurt eesti kombinaati--tööstuskombinaat ja õppekombinaat, millel on palju allüksusi. Lisaks neile oli siin veel teisigi eestlaste organisatsioone. Kuna linnas hakkas avalduma ruumipuudus, rajati veel üks kombinaat Moskva oblasti Dmitrovi linna.

Hoopis keerulisem oli minu coeteri Karl Feliks Sauksi sõit Fergana orust Kesk-Aasias Moskvasse. Ta rööviti vaguni tamburis paljaks ja visati rongist välja. Nii saabus ta Moskvasse omapärases kotirõivas: ühes kotis oli avaus pea ja käte ja teises kotis kaks ava jalgade jaoks. Moskva jaamas võeti ta miilitsa valve alla. Pärast läbirääkimisi kõrgemate instantsidega toimetati ta Eesti NSV esindusse Sobinovski põik nr. 5 (endine ja praegune Eesti Vabariigi saatkond Moskvas). Siin saatis Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja ta vanni, seejärel riietus ta rõivastesse, mis olid pandud toolile vanni kõrval, mis järel võttis ta vastu tolleaegne ENSV RKN esimehe kohusetäitja O. Sepre.

Jegorjevskis asusin tööle Eesti Tööstusprojekti. Töö iseloomu tõttu tuli mul pool tööajast viibida komandeeringuil Moskvas. Minu põhiülesandeks oli töökavade koostamine Saksa okupatsiooni alt vabaneva Eesti tööstuse taastamiseks, seejuures pidin arvestama, et purustused on ülisuured ja ehitusmaterjale tuleb hakata tootma kõige algelisemal teel. Tuli muretseda või koostada tehaste projekte, abistada tööstuskombinaati metallitööpinkide remondil ja elektriliinide projekteerimisel. Tähtis töölõik oli ka sidemete loomine teaduslike uurimis- ja projekteerimisasutusega, samuti tööstuse rahvakomissariaatidega. Tuli õppida tundma nende organisatsioonide juhtimisstruktuure, tegevusalasid ja kuhu on pärast Eestisse naasmist erinevate küsimuse lahendamisel otstarbekas pöörduda.

Moskva rahvakomissariaatidega ja teiste asutusega oli kontakti saamine lihtne, kuna vastavalt töötõenditele võisime neis esineda ENSV RKN esindajatena. Mind võeti vastu ka neil päevil, kui vastuvõttu ei olnud.

Suurte puidutöötlemisinstituutide soovitusel käisin ka Tavdas (Põhja-Uuralis) tutvumas suurte puidu mehaanilise töötlemise ja puitplastikute tehastega. Tagasisõidul Jekaterinburgi lennujaamas lennukit oodates selgus, et Novosibirsk-Moskva lennuk jääb ära ning mulle ja ühele mustmetallurgia rahvakomissariaadi insenerile pakuti võimalust lennata kohe koos ühe polkovnikuga suure Ameerika päritolu "Douglas"-lennukiga Moskva lähedale Kubino sõjaväelennuväljale. Saabunud õhtul Kubinosse lääne pool Moskvat kuulsime, et ainuke rong Moskvasse väljub tunni aja pärast. Jooksime lennuväljaülema juurde ja palusime autot raudteejaama sõiduks. Komandant vastas pahuralt: "Just praegu startis teie lennuki kõrvalt lennuk Moskvasse. Miks te kaasa ei sõitnud?" Kuna ma tõesti nägin, et meie kõrval seisvasse lennukisse keegi sisenes ja uks suleti, vastasin ma: "Ma ei teadnud, et sõjaväelennuväljal võib joosta lennuki juurde, koputada uksele ja küsida, kas sõidate Moskvasse või rindele?". Selle peale hakkas komandant valjusti naerma ja andis korralduse meid veoautoga jaama viia. Peale mitmesuguseid hädaohtlikke seiklusi rongis jõudsime ööseks Moskvasse.

Jegorjevskis asus ka õppekombinaat, kus valmistati ette kaadrit mitmesugustele Eesti asutustele, nende hulgas ka ENSV Riiklikule Plaanikomisjonile. Õppekombinaadi juures tegutsesid ENSV RKN esimehe kohusetätja O. Sepre patronaazhi all küllalt autonoomsed kursused kaadri ettevalmistamiseks mitmesugustele organisatsioonidele, sealhulgas minu coeteri Karl Felix Sauksi juhtimisel tulevasele Plaanikomisjonile. Tema patroon, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohusetäitja Oskar Sepre oli juhtivast parteiajakirjast "Kommunist" ("Bolshevik") lugenud, et majandusjuhid peavad tundma nii neile alluvate kui ka naaberalade ettevõtete ja tehaste tehnikat ja tehnoloogilisi protsesse. Ta palus lisada saja loengutunni ulatuses vastav distsipliin kursuste programmi, mida peeti Jegorjevski Eesti õppekombinaadis tulevaste Plaanikomisjoni töötajatele.

Kui nad olid tükk aega sobivat õppejõudu otsinud, palus Feliks mind teda hädast valja aidata. Vaatamata sellele, et ma polnud veel TPI mehaanikateaduskonda lõpetanud ja mul polnud mingit loengupidamise kogemust, pidin oma coeter"ile vastu tulema. Sõitsime Sauksiga Moskvasse, kus Sepre meid oma kabinetis Sobinovskil lahkesti vastu võttis ja andis mulle soovituse õppekombinaadi õppejõu kohale. Tasu loengute eest oli naeruväärne, kuna vaatamata inflatsioonile olid palgad külmutatud. See-eest sain aga täiendavalt poole "Liter A" toidukaardtidest.

Algus oli üsna keeruline ja raske. Eesti tööstusest ja põllumajandusest oli mul vaid põgus ülevaade. Olin veidi töötanud põlevkivi-, tekstiili-, masinaehituse, metalli-, puidu- ja tselluloosi-, ehitusmaterjalide tööstuses ning energeetika valdkonnas. Vaatamata sellele, et tegin eksameid keskmistele hinnetele, olid loengutel ja laboratoorsetel töödel ning praktikal omandatud teadmised hästi mällu jäänud. Majandusteadlastele sobiv tehniline kirjandus puudus, pealegi olin venekeelse kirjanduse läbitöötamisega üsna kimbus. Esimesed loengud pidasin üle kivide ja kändude O. Seprelt saadud ajakirja ja ühelt sõbralt saadud Sverdlovski Polütehnilise Instituudi ehitusmaterjalide loengu pooliku konspekti põhjal. Kuulajate haridustase oli algkooli 4. klassist kuni üliõpilasteni. Õnnestus isegi käia ekskursioonil Jegorjevski tekstiilivabrikus. Sajatunnine kursus lõppes üsna eduka eksamiga ja teenisin ära üldise heakskiidu. Noorema rühma kursus jäi 1944. a. sügisel pooleli, kuna Punaarmee vallutas Eesti ja me sõitsime koju.

Jegorjevski tööstuskombinaadi Eestist pärinevad rätsepad õmblesid meile rõivad, mis oma elegantsusega eristasid meid tavalisest Moskva inimmassist. Tänu korralikule välimusele paranes ka suhtumine meisse ja see hõlbustas tunduvalt meie tööd.

Arvestades, et sõda käis veel täie hooga, olime ka toiduga suurepäraselt varustatud. Toitu sai nn. liter-kaartide vastu. Mina sain täiskomplekti liter-B-d--tööliskaarte ja pool koplekti liter-A-d--juhtivtöötajate kaarte. Sõime Jegorjevski tööstuskombinaadi heas sööklas ja Moskva paremates südalinna restoranides. Kodus toidu valmistamiseks anti kalamarja, USA-st pärit munapulbrit, tuxxxxonkat (lihakonserv), seapekki jm. Kuna palgad olid väiksed, siis pidime kogu toidumoona väljaostmiseks osa kaartide alusel saadud toiduained ja rõivaid turul maha müüma.

Korteriolud olid antud olukorras päris head. Minu alaline elukoht oli Jegorjevskis. Seal oli palju tühje või vähekasutatavaid ühekordseid ristpalkmaju--izbaasid, kus oli köök ja üksainus ruum, mille säärvandid (laeni mitte ulatuvad laudseinad) jagasid väiksemateks ruumideks. Tänu Eesti tööstuskombinaadi metsaülesostjatele saime ruumid ka soojaks kütta, mistõttu üüriti meile ruume meelsasti. Ühte säärasesse kombinaadi üüritud majja asusin elama koos oma oldermanni Jüri Aarandiga. Kuna ta oli Eesti Tööstuskombinaadis tähtsuselt kolmas isik--pearaamatupidaja, jätkus meil ka sääraseid defitsiitseid asju nagu elektripirne. Mõnikord, kui linnas läks elektrienergia tarbimine liiga suureks ja pinge langes, tõsteti pinge järsult, mille tagajärjel elektripirnid ja küttekehad läbi põlesid. Selle tagajärjel langes voolutarbimine mõneks ajaks. Kuna meil pirne ja ka nupukust jätkus, suutsime tööks tarvilikku valgust säilitada ka kõrgendatud pinge juures, samal ajal kui ümbruskond oli pime. Mulle oli see väga tähtis, kuna pidin õhtuti oma loenguid ette valmistama.

1944. a. suvel haigestusid vil! Jüri Aarandil kopsud ja ta sõitis oma tädi juurde Bakuusse tervist parandama. Kodumaale jõudis ta tagasi tublisti pärast mind.

Eestlaste käes oli kolm suuremat töö- ja olmekeskust üsna üksteise lähedal Moskva südalinnas Kremli naabruses. Lisaks terve rida ruume, mis asusid kaugemal.

Eesti Vabariigi saatkonna ruumides Sobinovski põik 5 (enne revolutsiooni kuulus maja kuulsale lauljale Sobinovskile) asus ENSV RKN alalise esindaja kohusetäitja residents ja mitmed rahvakomissariaadid. Seal asuvas plaanikomisjonis töötas ka minu coeter Leo Tiik. Selle maja ilusas fuajees oli alati palju eestlasi suitsetamas ja mõtteid vahetamas. Siin majas asus ka tervishoiu rahvakomissar Hion, kes kirjutas mulle enne kaugsõidurongile minemist välja tõendi, et mul pole riidetäisid.

Enamik rahvakomissariaate asus teises keskuses--Kropotkini tänaval ühe muuseumi ruumides. Suhteliselt suur aparaat Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadil. Teistel oli vaid kaks--kolm töötajat ja üks;--kaks kirjutuslauda. Toiduainetetööstuse rahvakomissariaadis töötas Punatähe ordeniga autasustatud vil! Christoph Väärsi. Siin töötasid juhuslike vabade laudade taga ka Tööstusprojekti (hilisema Eesti Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituudi--ETTUK-i) inimesed. ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadil oli siin suur magamisruum koos abiruumidega. Seal olid mõned voodid, osa inimesi magas aga toolidel. Sellest ruumist käis läbi palju viroonuseid, kes tulid idast ja suundusid edasi Leningradis asuvatesse operatiivgruppidesse või mujale. Minu magamisasemeks oli tavaliselt kaks tooli, millele paigutati suur pannoo luuletaja Majakovski kujutisega, sellele madrats ja muu. Selle ruumi korra ja magamisvahendite korrasoleku eest vastutas viimane seenior Arvo Lainvee. Ta oli end hästi sisse seadnud, kandis inglise riidest ülikonda, omas lisaks lõunasöögikaartidele ka õhtusöögikaarte "Moskva" hotelli restoranides ja muid privileege.

Selles ruumis paistis hommikuti ülestõusmise ajal tuppa päike ja raadiovõrgu valjuhääldajast kuulsime päevauudiseid. Ühel hommiklu kostis diktori hääl: "9. märtsil 1944. pommitati Tallinnat". Olime sellest kõik tugevasti häiritud ja kuidagi ei osanud ette kujutada purustuste suurust ega ka mõista, milleks oli vaja ühte NSV Liidu vabariigi pealinna pommitada enne tema vabastamist Sakslaste käest.

Kolmandaks keskuseks kujunes sõja puhkemisel tühjaks jäänud Itaalia suursaatkonna hoone Moskvas, kuhu siseneti pooleldi avatud väravate vahelt. Selle hoone remont usaldati Jegorjevskis asuvale Eesti Tööstuskombinaadile--nii tekkis seal remonditööliste ühiselamu. Viibisime seal kord vil! Jüri Aarandiga. Tema kui kombinaadi pearaamatupidaja ööbis esinduslikus jahisaalis, mina pidin leppima tagasihoidlikuma kohaga. Enne magamaminekut korraldati suures saalis improviseeritud klaverikontsert.

Lisaks juba mainitud eestlaste asustuspaikadele oli Moskvas ja selle ümbruses veel hulgaliselt ühiselamuid, kortereid ja maju. Mõnedes neist lähenes toatemperatuur välistemperatuurile, kuna neid ei köetud.

Vaatamata sellele, et suurem osa eestlastest puutus omavahel kokku, ei teadnud me nende inimeste tegevusest mitte midagi: mitte kaugel Kremlist oli Eestisse saadetavate partisanide asukoht. Sellest kuulsin ma esmakordselt alles pärast sõda, kui käisin seal ööbimas. Alles Eestis sain teada sellest, et Moskva kohtus töötas vil! Oskar Põder. Oma ülemuse käest kuulsin, et ta sai Moskvas kokku oma hea sõbra Punaarmee majori vil! August Otsaga, kes peale trahviroodus teenimist töötas sõjaväe varustamise alal. Samuti ei puutunud me üldse kokku kompartei töötajatega.

Vastavalt Punaarmee Looderinde edasiliikumisele, hakati 1944. a. Eestisse saatma operatiivgruppe, kelle ülesandeks oli kehtestada vabastatud Eesti NSV territooriumil Nõukogude võim ja alustada ülesehitustöödega. Selleks otstarbeks hakati saatma NSVLiidu idapiirkondadest ja Moskvast inimesi spetsiaalselt Leningradis moodustatud operatiivgruppidesse. Esimeste eestlaste saabumisel oli Leningrad väljasurnud linn, kus tänaval liikusid vaid üksikud inimesed.

Leningradis elavad operatiivgruppide mehed olid paigutatud hotellidesse ja kui Punaarmee väed jõudsid Võrumaal Eesti pinnale, hakati ka meid sinna edasi saatma. Leningradis elades töötasid mõned operatiivgrupi mehed nende vastavate erialade asutustes stazhöörina.

Veebruaris 1944. saabus Kambarka tööpataljonist Leningradi vil! Friedrich Johannson. Endise NSVL Riigipanga Tallinna kontori vastutava töötajana paigutati ta tööle ühte Leningradi panka, kust ta septembris siirdus Võrru ja sealt koos Riigipanga Eesti kontori juhatajaga autoga Tallinna.

Peale Eesti korpuse jõudmist Tartu kirjutati ETTUK-i töötajatele nende hulgas vil! Ralf Valdekule ja nende ridade kirjutajale komandeeringud Tartusse. Kuna me tahtsime Tallinna sõita, siis venitasime Moskvast väljasõiduga. Pärast Tallinna vallutamist 22. sept. taotlesime uut komandeeringut, mida meile ei antud, vaid ENSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjade Valitsus täiendas komandeeringu teksti "üle Tallinna", sv. Tartusse üle Tallinna. See tekitas meis teatud elevust. Nüüd venitasime väljasõiduga järgmine kuu toidukaartide saamiseni.

4. oktoobri 1944. varahommikul sõitsime Moskva kesklinnast Leningradi maantee vahetus läheduses asuvale lennuväljale, kus meid võttis pardale sõjaväe transportlennuk ja lendasime koos plaanikomisjoni ja ametiühingutöötajatega Tallinna. Lendasime madalalt üle Narva jõe, ilusa ilmaga oli üheaegselt näha Soome laht ja Peipsi põhjarannik. Hakkas silma, et Alutaguse metsades oli palju okaspuupalke vedelemas.

Tallinna lennuväljal oli kõikjal kokkukägardatud saksakeelsed roostetanud viitasid. Jõudsime koju enne sõja lõppu. Paljudel vilistlastel ja seltsivendadel olid ees veel verised lahingud.