Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA:
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu Peeter P\~ollu tsitaati
s\~onas\~onaliselt {bkangro} trykitud veeru vastu
__TEHTUD@20001013T184959Z
!_{tkarmo} kontrolligu Mart Laari tsitaati
s\~onas\~onaliselt valitsuse veebiserverilt
__TEHTUD@20001013T202627Z
MUREPUNKTID:
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Seda tsaariaegset ühiskonda, milles tegutses äsjaasutatud Vironia, analüüsib käesoleva juubelialbumi "B0" osas vil! Edgar V. Saks. Vil! Saksa 1935. a. esmatrükis ilmunud käsitlusele, mille võtmemõisteks on nn. "Eesti teise ärkusaeg", tuleb küll tänapäeva lugeja kasuks lisada sari punkte tsaariaegse hariduselu teemal.
Tsaariaegse Tartu kõrgkooli kaugem tagapõhi on hästi tuntud Eestis asuvale lugejale. Kuna aga käesolevad read leiavad kasutamist ka võõrsil (näiteks Vironia rebaste tundidel), siis on meeldetuletus kohane:
Tänapäeva eestlaste esivanemad koos teiste soomeugri rahvastega algasid 8 000 ja 9 000 aastat tagasi liikumist metsarohketelt Volga ja Oka jägede aladelt läände. Eestlasid jäid paikseks Liivi ranniku aladele lääne pool Peipsi järve. Soomlased siirdusid põhja ja liivlased lõunasse. Endistest küttidest ja kaluritest said nüüd põllupidajad ja karjakasvatajad. Pühahiietel ümmardatud jumalate hulka kuulusid Taara, Pikker, Uko ja Kõue. Targad ja nõiad olid inimeste ja jumalate vahetalitajad. Vastandina näiteks islandlastele ja Beowulfi-ajastu anglosakslastele puudus eestlastel pärgamendile-paberile talletatud kirjandus.
Eestlaste dokumentaalse ajaloo alguseks võiks võtta Henriku 1208. aastasse küüniva ladinakeelse kroonika. (Siiski näiteks Tacitus juba teadis aestii-nimelisest rahvast Baltikumi ruumis ja anglosakslaste kirjanduse värvirikkas salves on ära toodud Wulfstani retk est'ide maale. On omaette küsimus, kas siin oli tegemist meie esiisade või muulastega - kontroverss, milles vil! E. V. Saksa sulg vapralt polemiseeris n. ö. meie asja kasuks, teoses [Saks 1960].) Sakslased risitusu levitamise kilbi all vallutasid suurema osa Eestit. Toimusid Ümera lahing 1215. a., kus eestlaste malev oli Sakala vanema Lembitu juhtimisel ja suurte kaotustega Paala lahing 1217. a. Ordu aeg algas 1227. a. ja kestis 1601. a.-ni. Liiviordu töi maale feodalismi. Peale Liivi-Vene sõda valitsesid Eestit Taani, Rootsi, Poola ja Vene võimud.
1629. a. Gustav Adolf II sõlmis Altmargi rahu Preisimaal. Algas "vana hea rootsi aeg", mis kestis kuni 1710. a. Sellel ajal kehtestati uus kohtukord. Asutati gümnasiumid Tallinasse ja Tartusse. Viimane muudati Academia Gustaviana-nimeliseks ülikooliks 1632. a. (Ülikooli matrikilraamat lõpeb 1665. a. Karl XI reformide osas avati selle kõrgkooli järglane, Academiaa Gustavo-Carolina, 1690. a. 1699. .a. lõpetas kõrgkool oma tegevust Tartus, otsides rahulikumaid töötingimusi Pärnus.) Bengt Gottfried Forseliuse (1660-88) juhtimisel pandi alus kooliõpetajate seminarile, mis asus Tartu läheduses olevas mõisas. Talupoegade lastele anti võimalus seal õppimiseks. Peale seda, kui Forselius oli kahe eesti soost väljapaistva õpilasega Rootsi kuningale demonstreerinud nende õppetulemusi, andis kuningas käsu rahva koolide asutamiseks linnades ja kihelkondades. Samal ajal ka talupoegade olukord ja sissetulekud paranesid. Vakaraamatutes esitatud normidest pidid mõisnikud kinni pidama.
Suur Põhjasõda algas 1700. a. Kaarel XII purustas hävitavalt Peeter I väed Narva all, kuid kaotas venelastele kümme aastat hiljem Poltova linna juures. Põletati, tapeti, küüditati, mis olnud tsaari isiklik käsk. 1710. a. oli suurem osa Eestist tsaari valitsuse all. Rahuleping Rootsi ja Venemaa vahel sõlmiti Soomes Uusikaupungis 1721. a. Peeter I tühistas kõik talupoegi kaitsvad seadused. Algas pärisorjus, mis kestis üle saja aasta. (Prantsuse revolutsiooniaastail maksis meessoost eestlasest pärisorg laadal kolmkümmend-nelikümmend rubla, tüdruk kümme, perekond [Mägi 1979, lk. 129].) Põjasõja ajal oli Pärnusse üleviidud ülikool rasketes oludes. 1710. a. augustis lahkusid selle pere viimased jäänused Rootsi. Ehkki tehti pingeid kõrgkooli taastamiseks Tartus kaheksateistkümnendal sajandil, uus kõrgkool, nüüd nime all Universitas Dorpatensis, avas oma uksed alles 1802. a.
Universitas Dorpatensise eesmärgiks oli protestantliku hariduse andmine Baltikumi juhtiva (sisuliselt saksa) klassi norsoole, kellele tsaarivõim ei julgenud Lääne-Euroopa revolutsiioniajastul enam välismaile viivad väravad lahti hoida. Sellele poliitilisele motiveeringule vaatamata kuulus Tartu Ülikool oma esimestel aastakümnetel saksa valgustusajastusse, nautides tsaari riigikorras tunduvaid hüvanguid. (1860-datel aastatel oli ülikoolil näiteks kinnitatud õigus tellida kirjandust välismaalt tsensuurivabalt ning oma väljaandeid ise tsenseerida [Siilivask 1982, lk. 121].) Tartu professuuri kuuluski saksa teadusemaailma suurusi nagu binaarsete tähtede avastaja-katalogiseerija (pärastine Polkovo observatooriumi rajaja) Friedrich Wilhelm von Struve (1793-1864) ning bioloogilise psühhiaatria pioneer Emil Kräpelin (1856-1926). Toomemäe vaimu sümboliks 1886. a. saadik on olnud oma plinditroonil istuv, tegelikus elus nii Tartus õppinud kui ka Tartus oma vanaduspäevi veetnud embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer (1792-1876). Elektrokeemia-katalüüsi uurija, 1909. a. keemia-noobelilaureaat Wilhelm Ostwald (1853-1932) samuti alustas oma teaduslikku karjääri Tartus, siirdudes aga 1881. a. Riiga ja kuus aastat hiljem Leipzigi.
Baltikumi haridussüsteemis tekkis teatud hajutus üheksateistkümnenda sajandi keskel. Humanitaarteadused, ka arstiteadus, ka loodusteaduse mõningad harud (peale astronoomia väärivad mainimest veel meteoroloogia ja geofüüsika) õitsesid Tartus. Selle vastu oli majandus- ning inseneriteadus koondatud saksakeelsesse Riiga Polütehnikumi, mis oma õppetegevuse alustas 1862. a. sügisel. Sisuliselt tähendas see hajutus, et saksa keelt valdavaid Eestimaa-Liivimaa kubermangude teadusejüngreid voolas nii tänapäevasest Eestist Riiga kui ka tänapäevasest Lätist Tartu.
Üliõpilaskorporatsioonide juured ulatavad kaugemasse minevikku, Lääne-Euroopa keskaja ülikooli nationes'e kujul. Siiski see korporantism, mis tänapäeva Vironias kajastub vennastuspeo rapiiritseremoonias, ja nii hiljuti kui 1930-date aastate lõpul kajastus valjumini mensuurides, võlgneb mõnes osas Bonapardile. Saksa riikide üliõpilaskorporatsioonid (nende hulgast tekkisid juba Curonia ja Livonia nimelised kaheksateistkümnendal sajandil) kuulusid nimelt üheksatesitkümnenda sajandi algul Napoleonivastasesse põrandaalusesse isamaalikult meelestatud liikumisse, mis neile sisendaski salapärasust ning militarismi.
Korporatsioonide teke Universitas Dorpatensise Saksamaa, eriti Leipzigi ja Jena, mudeli järgi oli vaevaline, kuna ülikooli valitsus kippus neis nägema poliitilist ohtu. Üldise üliõpilaskogu Allgemeine Burschenschaft'i asutamiseks astuti esimesed sammud juba 1803. a., ülikooli vaiksel nõusolekul. Organisatsiooni esimene kodukord ehk comment (hiljemas, näiteks Vironia, eesti tudengikeeles "kommaan") oli koostatud 1806. a. Salakaebuse tõttu ülikooli instantsidele aga langes Allgemeine Burschenschaft ametliku keelu alla, tegutsedes mõnda aega edasi informaalselt. Aastail 1808-10 hakkas Allgemeine Burschenschaft lagunema, kuna tekkisid korporatiivsed organisatsioonid. Neist tähtsamad kandsid Saksamaal varemalt kasutuselolevad nimed Curonia ja Livonia. Livonia jagunes omakorda 1810. a. kolmeks koguks, nimedega Livonia, Estonia ja Finnonia. 1817. a. leidis ülikooli valitsus, et uue üliõpilaskogu moodustamine oleks soovitav, saatis aga üliõpilaskogu laiali ning põletas tema põhikirja 1818. a. Selle peale, ehkki üliõpilaskogu tegutses informaalselt (ja saigi legaalselt taastatud 1823. a. "Dörptsche Burschenschaft'i näol) kogusid jõudu korporatsioonid. Korporatsioonid ja oma lühikesevõitu eluajal ka Burschenschaft toonitasid, et nad ei tegele poliitikaga. Selles polnudki ime, kuna poliitikaga tegelemine oleks sisuliselt tähendanud baltisakslaste huvide õõnestumist. Tolleaegset apoliitilisust, õigemini truualamlikkust, Universitas Dorpatensise peres iseloomustab tõik, et seoses Poola 1831. a. ülestõusuga astus vabatahtlikult Poolat vaigistavasse tsaariarmeesse ligi 200 Tartu tudengit.
Tartu üliõpilaskond leidis ennast kriisis olevat 1833. a., millal keelati Dörptsche Burschenschaft ja määrati liikmetele tsaari haridusministri vahelesegamisel karmi karistusi (kakehksateist liiget eksmatrikuleeritud, kolmkümmend neli toimetatud kartserisse neljateistkümneks päevaks leiva ja vee peale). Seega korporatsioonid, milledeks olid kriisihetkel Estonia, Curonia, Livonia ja Fraternitas Rigensis, formaalselt likvideerusid. Tagasilöök oli siiski ajutine. Samal aastakümnel tegutsesid korporatsioonid edasi poolametlikult ning 1855. a. legaliseeris ülikooli valitsus nende olemasolu. Mõningad uued piirangud tulid alles märksa hiljem, kui novembri 1889. a. tsaari korralduse alusel muutus saksa Universitas Dorpatensis järkjärgult venemeelseks Universitas Jurjevensiseks. (Märkimisväärsete kitsenduste hulka kuulus 1894. a. värviteklite- ning lintide kandmise keeld [Kangro 1970].) 1855. -89. a. korporatsioonide õitsenguajal moodustasid korporandid vähem kui umbkaudu ühe kolmandiku Tartu üliõpilaskonnast, kuid esindasid ülikooli valitsuse ees terve üliõpilaskonna.
Sellest saksa korporatsioonide ajastust on vähe käegakatsuvat säilinud. Korp! Estonia küll, olles üle elanud Tartu kõrgkooli venestamise ning sellele järgnenud sõjapäevi, registreerus 27. mail 1920. a. äsja avatud, Eesti Vabariigi, Tartu Ülikooli juures, pidas oma sajandijuubeli 1921. a. . Oma konvendi likvideeris Estonia 15. oktoobril 1939, baltasakslaste Saksamaale emigreerumise täha all. Arhiiv ja vapp põletati, kuid meie korp! Vironiale (kes oli sellel ajal Estoniaga kartell-lepingus) anti mõningaid esemeid - nende hulgas tänapäeva Vironia Tartu konvendi reliikviate salve kuuluvad duellipüstolid.
Maarahvas pürgis omalt poolt juba enne eesti ärkamisaega Euroopa kõrgkultuuri, baltimail kehtivates oludes suurtes joontes teadagi saksa, kõrgkultuuri poole, võttes abivahendiks ka Universitas Dorpatensis. Kui valida meie hiiest vaid kaks kõige nimekamat tamme, siis mainitagu Kristjan Jaak (Christian Jacob) Peterson (Petersohn) (1801-22; ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas ajavahemikul 1819-20) ning Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-82; arstiteaduse tudeng aastail 1826-31; korporant).
Sündmuste ahel, mis tegi 1721. a. Uusikaupungi rahust saadik varjusurma elanud maarahvast kultuurrahva, kulmineerudes esmakordselt 1860-date ärkamisaja ning uuesti käesoleva albumi "B0" osas vil! E. V. Saksa iseloomustatud "teises ärkusajaga", toimus lähedases seoses Tartuga. Siiski kulges sündmustik mitmes asjas Universitas Dorpatensisest-Universitas Jurjevensisest kaugel:
1819. a. kaotas Aleksander I pärisorjuse, siis seades nn. teoorjuse korra. 1849. a. Liivimaa, 1858. a. Eestimaa kubermangus muutusid uue talurahvaseadustiku alusel talupoegade tingimused kergemaks, tuues üleminekut teorendilt raharendile. Sai ka võimalikuks, vähemalt teoreetiliselt, osta talu omaks. Seadusega kaotati teoorjus 1868. a.
1838. a. asutasid Tartus baltisakslastest estofiilid Õpetatud Eesti Seltsi, mille esimeheks sai eeslaseset arst Friedrich Robert Faehlmann. Selle grupeeringu teaduslikkude väljaannete sarjas hakkas 1857. a. ilmuma Kreutzwaldi rahvapärandite ainetel loodud eepos "Kalevipoeg" - küll sootuks vähemas ulatuses ehtne rahvaeepos kui seda oli olnud Soomes 1835. a. välja antud Elias Lönnroti "Kalevala", kuid mitte väiksema tähtsusega oma rahva iseteadvuse kujundamisel. Juba 1862. a. ilmus eepose rahvaväljaanne. Ekslikult arvas Kreutzwald ise, et ta oli raiunud kadumaminevale maarahvale kirjandusliku hauamonumendi.
1857. a. hakkas J. W. Jannsen välja andma "Perno Postimees". 1864. a. kolis Jannsen Tartu, kus ta välja andis "Eesti Postimees". 1865. a. asutati Tartus, Jannseni õhutusel, "Vanemuise" laulu- ja mänguselts. 1866. a. andis Jannseni tütar Lydia varjunime Koidula all välja oma esimese luuetuskogu "Waino-lilled". Teoorjusest vabanemise viiekümnendaks aastapäevaks korraldas J. W. Jannsen Tartus laulupidu (võttes selleks Saksamaalt eeskuju). Üritus, oma 800 lauljaga suurte Eestimaa-Liivimaa distantside tagant, kujunes esimeseks massiliseks avalikuks ülesastumiseks eestluse nimel. Laulupeod toimusid edasi iga viie aasta tagant.
1870. a. avaldas trükis C. R. Jakobson oma "Kolm isamaa kõnet", osutudes eesti radikaalsema voolu eestvedajaks. Tema programmi kuulus baltisaksa valitsuskorra asendamine vene administratsiooniga ning koolide vabastamine kirikukontrolli alt. Jannsen (rahvasuus "papa Jannsen") ja Jakob Hurt esindasid eesti haritlaskonna ettevaatlikut joont. (Lausus Hurt: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.") Selle vastu leidis teravam, julgem Jakobson suurt poolehoidu talupidajate ja linna käsitööliste ringides. 1878. a. sai Jakobson omale häälekandja Viljandis ilmuva "Sakala" nõol.
1882. a. oli mõõna algus juba märgata. Jakobson suri noorelt, neljakümne ühe aastaselt. Hurda siirdumisega Peterburgi, pärast pettumust eesti avaliku elu teravustes, jäi ühiskond ilma suuremate juhtideta.
Aastail 1887-1905 valitses venestumine. Vene keel muutus õppekeeleks kolmandast algkooliklassist saadik ja ümbernimetatud Universitas Jurjevensis liikus tasapisi kaugemale oma saksa kultuurilistest juurtest. Kaasnes majanduskriis, mis mõjutas maaelu muuseas linahindade languse näol. Alles sajandivahetusel tuli eesti avalikku ellu see "teise ärkusaja" toibumine, mille üheks nähtuseks oli korp! Vironia teke Riias.
Ühes punktis - esmajärgulise tähtsusega nii sisu kui ka sümboolika poolest - küll aga esines Tartu kõrgkool. Äsjatoimunud üldlaulupeo meeleolus, 26. märtsil (vana kalendri järgi; uuel kalendril 7. aprillil) 1870. a. usuteadusetudeng Andreas Kurrikoffi majas peeti Universitas Dorpatensise eestlastest üliõpilaste koondise asutamiskoosolek. Kohalolijate hulka kuulusid muuseas Hurt ja Jannsen. Algasid iganädalased "Kalevipoja õhtud". Tegevus muutus formaalsemaks järgmiste aastate jooksul. Umbes 1874. a. oli grupeeringul esimees, kirjatoimetaja ja laekur ning nimeks võetud "Vironia". 1881. a. sügisel olid värvideks valitud sini-must-valge ning sai asuda eestlaste korporatsiooni rajamistaotlustele Universitas Dorpatensise üliõpilaskatusorganisatsioon Chargierten Convent'i juures. Ch! C! tugeva vastuseisu ning ülikooli valitsuse jaheduse tõttu ei saavutanud eestlased oma eesmärgi. 1883. a. õnnestus siiski saada, olles loobunud "korp! Vironia" nimelt, ülikoolilt kinnitus ühingule "Verein Studierender Este" ehk Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS). 1884. a. kevadel kinkisid Karl August Hermanni abikaasa ning "mõned eesti noorikud ja neiud" Seltsile sini-must-valge lipu, mida pühitseti Ootepää kirikus.
EÜS oli esimene õnnestunud eesti üliõpilasorganisatsioon. Teine - samuti vormiliselt selts, mitte korporatsioon - tekkis, nagu meie Vironiagi, võõrsil. Eestlastel oli nimelt sajandi lõpul kaks võimalust kõrghariduse omamiseks veidi üle eesti etnograafiliste piiride. Riia kõrval ka Peterburg pakkus soodsaid haridusvõimalusi, ja nagu Riiagi oli koduks mõnekümnetuhandelise eestlase kolooniale. Rahvuse meelsuse sälitamiseks koondus rühm eesti tudengeid Peterburis 1884. a. sügisel (seega ümmarguselt kümme aastat enne viroonlaste informaalset koondumist Riias). Rühmitusest kujunes välja EÜS Põhjala, mis alguses pidas oma asutamisajaks 1909, hiljem aga [Kangro 1970, lk.114] õigustatult otsustas 1884. a. kasuks.