Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE):
20010401T001603Z
__{tkarmo} tegi veel õiendusi
* "after all"
* "we shall see"
* 1977 vs 1978
__nagu märgitud allpool kvaliteedikontrolli osas
__autoriteediks meil ex{kr}ad{tk}@20010327T174042Z
20010313T153824Z
__{tkarmo} parandas ja täiendas, võttes aluseks
meilid
*1__ex{krunnel}ad{tkarmo}@20010305T194007Z
(_{kr} ettepanekud:
<__TSITAAT>
1. Kasutatud väljaanne: Jaan Kross. "Keisri hull". Tallinn,
"Eesti Raamat", 1978. Tsitaatide lk. numbrid on teksti viidud.
2. Sõna 'kodu' paigutasin ka kolmandas kohas
kursiivi. Jutumärgid ei sobi. (Seekord püüan ka
redigeerimise kroonikas kõik ingliskeelsed väljendid
kursiivi panna.)
3. Imagining identities in this essentialist, static way... esialgne
tõlge lähtus katsest tõlgendada vormi
essentialist. Teie pakutu osutab, nagu võiks see eraldi
võttes tähendada 'just nagu olemuslik, ekslikult
olemuslikuks peetud'. (Sellise tähendusega grammatilise vormi
olemasolusse ma hästi ei usu.) Edasi mõeldes selgub
kõigepealt, et ka sõna static peab olema teistsuguses
seoses, mitte kujutlus või nägemisviis (imagining in
this way) ei ole ise staatiline, vaid identiteeti kujutletakse
staatilisena, nagu kontekst ka ilma grammatilise
analüüsita ütleb. Teiseks annab
väheütleva-ülepakkuva elemendi taandamine vahepealse
tuletisena: "Sellisel, põhiolemuste /asjade või
nähtuste, sh. identiteetide loomuse/ staatiliseks pidamisele
rajatud arusaamal..."
ja lõpliku tuletisena:
"Arusaamal identiteedist kui millestki olemuslikust ja
staatilisest..."
4. Identity can also be understood as a particular continuity of
change. - "Seda võib aga mõista ka kui teatud erilist
muutumise pidevust." (Aga 'pidev muutumine' ja 'muutumise pidevus'
ei olegi väga erinevad mõisted, vahel võib
üks teise välja vahetada.)
5. Toivo Rauna tsitaati ma tagasi ei paranda, kuigi pean oma
tõlget paremaks.
6. Mitmete Teie parandustega ongi lugu nii, et kuigi ma ei saa oma
tõlget ideaalseks pidada, on ta eesti keele seisukohast
siiski parem. Näiv sõnasõnalisus ei ole alati
kõige õigem lahendus!
Õnnestunud ettepanekud olgu üldsõnaliselt
tänatud, nende eraldi kiitmiseks ei jää aega ja
ruumi. Lihtsamad keelevead parandan ära ja ei hakka neile iga
kord tähelepanu juhtima.
7. Kui "Kross väidab" on veidi liiga järsk, siis "Kross
leiab" on pehmem ja neutraalsem, igatahes mitte halvem kui "Krossi
pakutud hinnangul", mis oma lihtsusele vaatamata mõjub
üsnagi arusaamatult.
8. Kus "allpool me tajume"? Romaanis? Seda me parajasti ei loe,
lugedes võiks ju ka "tajuda", kui kirjanik midagi
ähmaselt näitab. T. Salumetsa essees? Siin on
vaidlustamist selgesti väidetud (breaking with this habit) ja
tajuda võiks igasuguseid muid asju, näiteks professori
isiklikku suhtumist. We shall see on pigem ikkagi "me näeme"
(teatud arusaama ekslikkust), aga sellest parem on väita
vahekokkuvõttena ainult, et Kross on vaidlustanud, siis on
see essee autori seisukoht, ja jätta väitmata, et me
kindlasti näeme sedasama abstraktset ja suhtumuslikku asja,
mida näeb tema.
9. "...kindlusetuks tegevad väljakutsed, mida selline olukord
põhjustab" - Sõna 'väljakutse' ei ole eesti
keeles nii täieliku tähendusega, et saaksime jätta
ta ilma selgituseta õhku rippuma.
10. "Sellise lähenemise jaoks kehastab Jakob
tõepärasemat arusaamist mitte ainult individuaalsest
identiteedist, vaid ka kõigi kultuuride saatusest." - Liiki
(identiteet; saatus) kokku võttev ainsus on siin eesti
keelele omasem.
11. "Suheterikas" võiks ju uudissõnana olla, ehkki
mitmusliku esikomponendiga liitsõnu püütakse
üldjuhul vältida. Või oleks parem "keerulistest
suhetest rikas"?
12. Verbi intersect sõnaraamatuvasted on küll 'ristlema'
ja 'lõikuma', aga kas teoses ikka toimub erinevate keelte
ja kirjanduste vahel selline action, nagu 'ristlema' sugereerib?
Eestikeelses teadvuses on ristleja sõjalaeva liigi
nimetuseks (ristleja "Aurora", mille kogupauk olevat
tähistanud teatud revolutsioonilise rünnaku algust).
13. Uuesti "me tajume". Päärde kohta romaani lõpuosas
võiks siis seekord äelda ka, et "me näeme", kuna
see on autori (Krossi) kaunis sõnaselge ideoloogia. Mis
puutub sellesse, et pääre on "ennast kompromiteeriv",
siis on see üpris pahasti äeldud. 'Ettekavatsematu'
hõlmab eesti lugeja jaoks juba sedagi võimalust, et
kirjanik on võibolla iseenesega vastuollu läinud. Nii
on akadeemilisem!
14. "Siin näib, et romaani sündmused kipuvad segunema Jaan
Krossi enda eluga." - Sellises lauses käib alus enne
äeldist. (Alustades äeldisest võiksime teha
inversioonilise lause "kipuvad segunema ...sündmused ja
...elu.)
15. Ma ei tõlgiks the thought to escape from Estonia was part
of him (for almost half a century) kujul "Pooleks sajandiks (pro
pool sajandit) peitus tema olemuses Eestist põgenemise
mõte", kuna mõtted ei peitu olemuses, vaid
äärmisel juhul peas. Variandid: "tervelt poole sajandi
jooksul ei lahkunud põgenemise mõte temast
hetkekski", "mõte Eestist põgeneda saatis teda pool
sajandit". Samas on poole sajandi rõhutamine eesti keeles
pisut pentsik. "Aastakümneid" tähendab sedasama, aga on
delikaatsem.
16. Tõlkides escape does not make sense kui "põgenemisel
ei ole mõtet", hõlmame nii "teoreetilise" (sel
mõistel pole õiget sisu) kui "praktilise" aspekti
(see tegu ei tasu ennast ära). Romaanis ju põimuvadki
elu (nii peategelase kui autori elu) ja targutused selle
ümber, mis oleks õigem.
17. Minu tõlgitud "kui on olemas lootust" parafraseerib Krossi
väljendit "on maailmal lootus olemas", mida tsiteerib ka
essee autor. Seevastu "kui lootus eksisteerida saaks" on lihtsalt
väga pessimistlik elufilosoofia, mida J. Kross ja T. Salumets
kindlasti ei jaga.
18. Teie olete parandanud "võitlusega, mida "hull" ei suutnud
jätta võitlemata". Kui tõlkisin sellel kohal
"tema mees", siis ei ajanud ma sel hetkel segi sõnu husband
ja madman. Olgu T. Salumetsal pealegi "madman", eesti kirjakeel
eelistab afektide ja ebaviisakuste puhul neutraalsemat
ümberütlemist. Jutumärgid ei
päästa. Krossi pealkiri ei õigusta, kuna Krossil
tähendab see arhaiseerivat stilisatsiooni.
19. Sõnastus "niisuguste kujundite tõrjumine, ilma nende
põlistamises kaasaaitamiseta..." on iseennast
tühistav, tähendades: selliseid kujundeid on ilma
põlistamata raske tõrjuda, ehk: nende
tõrjumine on siis üsna kerge, kui me nad
kõigepealt põlistame. Vist oleks kompromissiks
"Väikestel Lääne natsioonidel, nagu Eesti, on eriti
raske niisugust kujundit tõrjuda ja selle
põlistamisest hoiduda." (Järgmise lause algus: "Peale
Lääne natsioonide...")
20. Cris Shore tsitaadi rõhuasetuste väljatoomiseks on
vist kõige parem kasutada selliseid eesti keele
väljendusvahendeid, nagu muudetud sõnade
järjekord ja sidesõnaühend 'mitte ainult... vaid
ka'. Tulemus on järgmine: "...tundub mõte
mingisugusest "Euroopa identiteedist" olevat järjekordne
ideoloogiline sepitsus, leiutatud mitte ainult saavutamaks Euroopa
poliitilist ja sotsiaalset integratsiooni, vaid samapalju ka
Euroopa "teise" kõrvaldamiseks..."
21. While European integration (was a non-issue when Kross wrote
his...) it still comes as no surprise (that thoughts of escape
should run deep in his novel.) - Püüdsin venitada
sõna while tähendust, arvates, et essee üldise
paatosega sobiks rohkem, kui suurema integratsiooni korral
vähem põgenetaks, sest "kõik on üks ja
seesama". Kuid tuleb välja, et T. Salumets juhib ikkagi
tähelepanu sellisele proosalisele asjaolule, nagu tulevane
piiride avanemine ja vabam liikumine. Olen nõus, et see
ongi põgenemine - kodust nimelt. Aga essee autor
läheks siin justkui iseenesega vastuollu.
22. Kui tõlkida ära ka sõna devastating, siis on
'laastav' paremaks vasteks kui 'hävitusttoov'.
23. Sõna commitment ei pea tingimata 'kohustuseks'
tõlkima, kui me lisaks essee autorile tahame arvestada ka
romaani autoriga. Kuigi Jaan Krossil on juristiharidus -
või ehk just sellepärast - näib kirjaniku
missioonitunne tema jaoks tähendavat mitte niivõrd
kitsarinnalisi kohustusi kui paljulubavaid
võimalusi. Kirjanik ei kohustu midagi
näitama-tõestama, vaid taotleb teatud tulemusi. -
"Siinkohal näib romaan loobuvat oma taotlusest näidata
suhtelist, vahepealset, tõe ja fantaasia vahelist piiri."
24. Lõpulause: "Niisuguse jõu olemasolu on selle romaani
teiseks jõuliselt väljendatud sõnumiks."
25. Tsitaatidest on läinud kaduma mõned autoriteksti
katkestuse ehk väljajätu-märgid. Minul kujutasid
need endast kolme kriipsukest nurksulgudes: [---] Võin ju
vastavatesse kohtadesse midagi mõttetut kirjutada,
näiteks AA (oletades, et arvuti millegipärast eelmised
märgid kustutas). Neid väljajättusid on arvult
kuus. Seevastu märki ... (kolmpunkt) kasutab Jaan Kross
ise. Temalt pärinevad ka mõned mõttekriipsud
ootamatutes kohtades. Tõlke järgi selliseid märke
ära kaotada ei oleks õige.
26. Jutumärke ja kriipsupikkusi ma enam ei puutu, aga minu
arvutil on need teistsugused.
27. "Katusega" tähed s ja z (ehk sh ja zh) olen vist
korra juba saatnud. Nad on sel juhul kaotsi läinud. Vahepeal
justkui ei pidanud TeX-i ega SGML-i kasutama, kirjutasite, et
masin loeb küll. Samas on see vist vastuolus Teie sooviga
saada tekst mitte attachment'i, vaid tavalise meili kujul? Mul on
selline kogemus, et kui ise tehnilisi asju ei taipa, siis hakkavad
teadjamehed (alates oma pojast ja lõpetades mitmesuguste
remondimeestega) iga kord isemoodi nõuandeid jagama ja
natuke nääkima !-(
</__TSITAAT>
__nende ettepanekutega {tkarmo} nõustus
__küll aga peale surudes ühtlust
ühe lühendi küsimuses:
olgu KÕIKJAL "ingl."
__{krunnel} saatis samas meilis ka oma parandatud
tõlke, küll ilma kursiivita ja ilma
paragrahvide struktuurita
__{tkarmo} taipas liiga HILJA, et ta oleks pidanud
{krunnel}-ile õpetama pseudokoodide nõksu:
pseudo-SGML olgu stiilis
"fuufuu <__KURSIIV>barrbarr</__KURSIIV> harrharr"
__nõks nüüd seletatud
saidil
http://www.interlog.com/~verbum/kv/albumi_hetkeseis.html
__ehkki {kr} parandatud tõlkest kursiiv oli
kadunud, sai {tkarmo} {kr} KOMMENTAARIST aru, et "kodu"
on nüüd kurviivis
__{tk} panigi ta kursiivi tegelikus SGML-ladumises
__kus {krunnel}-i 27 punkti ja tema parandatud tõlge
olid vastuolus, seal otsustas {tkarmo}, et {kr} 27 punkti
valitsevad
__lõppsõna on siiski {krunnel}-il,
kui {krunnel} soovib midagi veel õiendada
ajavahemikul 20010305/20010405
__kahes asjas
(_need on:
+ "It was after all published at a time when Estonia,
against its will, was part of another empire."
+ "As we shall see, Kross foos the bar, roos the har,
does a zoogar with a mootar.")
on {tkarmo} siiski veidi uudishimulik
__need kaks uudishimupunkti on siise kantud
kvaliteedikontrolli käsuloetelusse, allpool
*2__ex{tsalumets}ad{tkarmo}@20010305T213455Z
(_{ts} sisu:
+ heakskiiit {kr} pakutud lühendamisele
+ bibliograafilisi viiteid
__kõik nüüd korras välja arvatud
{toivo.raun}{e.said}
(_{tkarmo} unuastas küsida {tr}{es}-i kohta: ai-ai)
+ vastus {krunnel}-i esitatud küsimusele
seoses {jkross}-i 1978 põgenemise võimalusega:
<__TSITAAT> Kross kirjutab: "Und dann 1978. Ich stand
während des estnischen Schriftstellerkongresses am
Rednerpult. Ich kniff die Augen zu und stellte mir vor:
Jetzt verlese ich den Antrag: Der Genosse Vaino - unser
Honecker - erlasse Order, dass meine Familie und ich die
Genehmigung erhalten, das Land zu verlassen. - Ich weiss
nicht, was weiter wird, aber angesichts der 300 Zeugen muss
er irgendwie reagieren. Und wieder bremste ich mich."
DU. Die Zeitschrift der Kultur. Heft Nr. 12. Dezember 1992:
26-27.
EHK OLEKS SOBIV SEDA TÕLKENA LISADA?
</__TSITAAT>
__seda {tkarmo} pakub ladumises SGML
<footnote></footnote> koodiga
20010220T025101Z
__{tkarmo} analyysis {krunnel}-i eestindamist:
*a__{tkarmo} jättis {kr} töö 95-protsendi ulatuses
muutmata
(_ja leidis eriti kiiduväärt olevat:
+1__{jkross}-i vangistuse aja täpsustamine,
ehkki {ts} jätab
"aprillist septembrini 1944.a" ütlemata
+2__{vonbock} 1787 (1797-e asemel) ning tema esinemine
ajaloos kui Vene polkovnik, vastandina {ts} algtekstile
+3__tundelisus, delikaatsus küsimuses
home/'home'/"home"/h o m e
(_siin pidi {tkarmo} küll tegema mõningaid
kompromisse, eriti selle pärast, et {tkarmo}
kardab sõrendamise ehk h o m e -i puudmuist
SGML-i ning QuarkXPress-i ladumistehnikas)
+4__tabavus küsimuses piinlikult/valulikult
(_jah, tõesti, nagu soovitab {kr},
peaksime siin ISE kirjutama krosslikult, eelistades
"piinlikult" -
"valulikult" oleks vaid toortõlge
{ts} algtekstist, kus esineb
"painfully")
+5__delikaatne võimaluste pakkumine
"determineerima" juures
(_seal {tk} lõpuks valiski
üks pakutud varuvariantidest)
+6__(eriti oluline) tegeliku eestikeelse {jkross}-i teksti
tsiteerimine
(_{tkarmo} väga LOODAB, et ta ei ole siin teinud
omakorda sigadusi, kuna oli probleeme {kr} MS Word-iga,
mille tõttu mõni karakter võimalikult
rändas eksiteele)
*b__{tkarmo} pidi tegema muudatusi mõnes kohas, kus
tõlge oli kas
autorile andnud võõrast tähendust või autori
tegelikku tähendust jätnud ebaselgeks
__näiteid:
+1__{kr} eestindus
<__TSITAAT>
Sel oma põhiolemuselt staatilisel kujutlusel
identiteedist
</__TSITAAT>
vastaks pigem hüpoteetilisele inglise keelele
<__TSITAAT>
This essentially static imagning of identies
</__TSITAAT>
kui {ts}-a tegelikule ingliskeelsele algtekstile
<__TSITAAT>
Imagining identities in this essentialist, static way
</__TSITAAT>
+2__{kr} eestindus
<__TSITAAT>
Seda võib aga mõista kui pidevat muutumuist.
</__TSITAAT>
vastaks pigem hüpoteetilisele inglise keelele
<__TSITAAT>
Identity can also be understud as continual change.
</__TSITAAT>
kui {ts}-a tegelikule ingliskeelsele algtekstile
<__TSITAAT>
Identity can also be understood as a particular
continuity of change.
</__TSITAAT>
20001006T101010Z
__{krunnel} eestindas
__siinjuures {krunnel}-i enda redidgeerimise kroonika
(_toome ta ära tõendina, et {kr} igati taotles
täpsust):
<__KROONIKA>
* Jutumärkide süsteemist
Kõik pealkirjad jutumärkidesse
(ka "Keisri hull").
Tsiteerides tegelase otsekõnet, ei ole vaja
kahekordseid jutumärke <SNIP-SNIP>
Samas tekstis pole tavaliselt soovitav korraga kasutada nii
pärisjutumärke kui ka ühekordseid (ise
olen seda redig. kroonikas teinud, tuues ühekordsetega esile
põhiliselt tsitaatide üksiksõnu, mille
kääne muutus). Paar tsitaati on jutumärgistatud nii,
et esimene jutumärk on nagu päris
ja tagumine on koodiga: <SNIP-SNIP>
See on vist lihtsalt viga.
* Sõna 'home' esines artikli autori tekstis kolmel
korral (neljandal korral tsitaadis). Kaks korda oli ta
harilikes jutumärkides. Sel oleks mõtet vaid
siis, kui see väljendaks halvustavat suhtumist kodu
mõistesse.
Üks kord oli 'home' koodiga <SNIP-SNIP>, mis
tähendab vist ühekordseid jutumärke. Ei ole
mõistetavat põhjust tõsta esile 'kodu'
kui sõna.
Võiks ju arvata, et 'kodu' tähendab midagi
üldisemat, ja on sellepärast märkidega esile
tõstetud. Niisugusele eesmärgile vastaks paremini
sõna sõrendamine (ehk tühikud tähtede
vahel). Sõrendusi märgivad selles tekstis
kahekordsed nurksulud.
* Tsitaatide leheküljenumbrid jätsin
ära. Artikli autor tsiteerib ingliskeelset
väljaannet, mina eestikeelset, lk. numbrid erinevad.
Nelja-viie lühema tsitaadi puhul ei ole üheselt
kindel, kust need on võetud, või pole nad
täpselt sel kujul kasutatavad. Näiteks ingliskeelne
"speaks Estonian ...with an "awkwardness" the narrator
finds difficult to accept" on tõlgitud Krossi
teose kahest erinevast kohast laenatud sõnadega
"kuigi tema kõne on jutustaja jaoks
vastumeelsust tekitavalt "äramoonutav" või
"kangevõitu"."
* On võimalik, et teksti töödeldavaks
kohendamisel läks mõni algne taandrida kaduma
(või mõni tekkis juurde). See pole siis
tahtlik. Aga näib, et niisugusel kujul saadetud tekstis
on taandread eristatavad vaid siis, kui eelmise lõigu
lõpurida juhtub olema lühike.
* On tehtud mõned lausepiiri muutused. Vahel
sellepärast, et vähemalt eestikeelse teksti
seisukohast võiks tekkida olematuid
põhjuse-tagajärje seoseid või muid
vääritimõistmisi. See tingis näiteks ka
neljanda lause pikendamise.
* Von Bocki sünniaasta on 1787, mitte 1797.
* Üks näide läbimõeldud ebatäpsusest:
"...much richer, more adequate understanding" on
tõlgitud "paremini ja mitmekülgsemalt
mõista", vältimaks sõna
"adekvaatsemalt".
* "kui täiesti võimutust ja allasurutud
olendist" - Sõna
'võimutu' ei kõla nii selgesti
kui tarvis, kuid muud sisulist võimalust ei paista,
niisiis tugevdasin teda 'allasurutuga'.
* "painfully unequal" võiks tõlkida
'valulikult ebavõrdsed', aga ka - natuke krossilikumas
stiilis - 'piinlikult ebavõrdsed'
* "imagining... in this essentialist, static way"
- Kui 'essentialist' on Oxfordi inglise keeles
võimalik, siis mina seda lihtsalt ei tea. Toon esile
juhuks, kui tõlge peaks olema täiesti
väär: ("sel oma põhiolemuselt
staatilisel kujutlusel").
* "...extraordinarily differentiated, and
unmonolithic" võiks olla "ülimalt
diferentseerunud...", kuid 'diferentseerumine' on
eelöelduga ('hübriidsusega') näivas või
osalises vastuolus. Mõeldud on ilmselt seesmist
diferentseerumist või mitmetaolisust. Püüdsin
teises suunas täpsustada: "kõik on
hübriidsed, heterogeensed, nad koosnevad erinevatest
elementidest ja ei ole terviklikud." Võib ka
lühemalt: "?nad kõik on hübriidsed,
sisemiselt ebaühtlased, ja ei ole terviklikud."
* Keset artiklit tundub järsku, et tegemist on pikema teksti
lühendusega. Sel juhul on välja jäetud autori
suhtes liiga kriitiline või muidu
"delikaatne" osa. Järsku, ettevalmistamatult
on ühesainsas lauses ("However, apart from the
static and oppositional manner...") üles loetud
Krossi kolm arvatavat pattu. See võib muidugi nii
jäädagi, et olla omakorda artikli autori suhtes
selgelt "paljastav".
(Teiselt poolt oleks kaval motiivid "static and
oppositional manner in which Kross tends to treat gender
relations" ja "rather stereotypical descriptions
of the German nobility" kas täiesti maha
tõmmata või siis pikemalt välja
arendada. Ilmselt on neist kirjandusringkondades rohkesti juttu
olnud, sellest lapidaarsus.)
* Estonian writers congress 1978? Kas on mõeldud kirjanike
kongressi Tallinnas aastal 1977 (aga kuidas keegi oleks tookord
saanud lihtsalt Tallinnast põgeneda?), või
N. Eesti ja väliseesti kirjanike kokkusaamist Helsingis
1989? Kross käis ka enne seda (võibolla korduvalt)
välismaal, kust tal oleks olnud võimalik mitte
tagasi tulla. Kui mõeldakse hoopis mingit
väliseesti kirjanike kongressi, siis tuleks lisada
toimumiskoht.
* "we co-determine one another" on tõlgitud
"me determineerime üksteist vastastikku",
kuna polnud kindlust, milline verbi 'determineerima' eesti
vastetest ('piiristama; tingima, põhjustama; ette
ära määrama; ahendama') oleks ainuõige
* "There are no worlds beyond it." Kas peab olema
'words?' Umbkaudne tähendus mõistetav.
* Kes on 'human scientist'? Kas humanist, humanitaar, antropoloog...?
* Kas nimi Cris Shore on veatu?
</__KROONIKA>
19991009T010101Z
__{tsalumets} saatis ingliskeelse variandi {tkarmo}-le
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu yldist soravust
__TEHTUD
!_{tkarmo} kontrolligu {krunnel}-i eestindamist
__TEHTUD@20010227umbes
!_{tkarmo} kontrolligu, kas Cris Shore või Chris Shore
__TEHTUD
__jah, {ts} variant Cris Shore ongi õige
!_{tkarmo} kontrolligu
(_kuna tal on nüüd õnnestunud avada AbiWord'i
abil ilma konverteerimata
see {ts} tekstitöötleja fail, mille avamine varemalt
nõudis {ttoomsalu} konverteerimisabi), et {ts}
lõikude jaotus oleks siin korralikult ära toodud
__TEHTUD@20010227T153524Z
!_{tkarmo} kontrolligu
(_kuna tal on nüüd õnnestunud avada AbiWord'i
abil ilma konverteerimata
see {ts} tekstitöötleja fail, mille avamine varemalt
nõudis {ttoomsalu} konverteerimisabi), et {ts}
rõhuasetused kursiivis oleksid ära toodud vastava
kursiivi tarvitamisega eestindatud versioonis
__TEHTUD@20010227T155456Z
__{tk} lisas rõhuasetust paaris kohas
__seega on praegu rõhuasetust PEAAEGU liialt
tarvitatud, kuid asi ei OLE vist mõistlikkuse
piire ületanud
!_{krunnel}
*a__kontrolligu {jkross}-i tsitaatide korrektsust
(_on 90% tõenäone, et {tkarmo} moonutas
tstitaate natuke, kuna {krunnel}-i MS Word või Word Perfect
kannatas ülekandmisel)
(_kontrolltulemusi tuleks saata {tkarmo}-le mitte MS Word
ega WordPerfect formaadis, vaid tavalises, atõtshmendita
meilis, kusjuures kõik karakterid oleksid 7-bitised ASCII
__pikad mõtekriipsud, scaron-id, zcaron-id,
prantsuse guillemets-jutumärgid,
skandinaavia kumeras jutumärgid,
anglosaksi kumeras jutumärgid - need kõik on 8-bitised,
seega vahest kannatavad tööjaama operatsioonidel,
kus ainult 7-bitine allikas on konverteerimisprobleemidest
sajaprotsendiliselt vaba
__7-bitine on vaid see, mida saab tippida otseselt
USA klaviatuuril)
*b__teatagu {tkarmo}-le tema kasutatud {jkross}-i teksti
kirjastuse nimi
ning kirjastamise aasta
(_seda infi {tkarmo} omakorda paneb album2000 allikate ossa)
*c__teatagu {tkarmo}-le, nii palju kui on seda võimalik teha
ilma sangarlike pingutusteta ( ;-) ), millest leheküljest
iga kasutatud {jkross}-i tsitaat on võetud
*d__heitku üldise pilgu siin pakutud eestindamise üle,
õgvendades {tkarmo} keelt kui on karta, et mõni
{tkarmo} pisiõiendus eksib grammatika või stiilireeglite
vastu
(_{tkarmo} muudatused on tagasihoidlikud, puudutades vaid
5 protsenti {krunnel}-i pakutud tõlkest)
__TEHTUD@20010305T194007Z
!_{tsalumets} andku {tkarmo}-le bibliograafilisi viiteid
(_teose pealkiri, kirjastaja, kirjastamise aasta, tstiaadi lehekülg)
järgmistes asjades, KUI {ts} suudab seda teha
ilma sangarlike püüdlusteta
(_kui liiga raske, siis saame ka ilma hakkama):
* {milan.kundera} Euroopa pettekututelmadest
* {norbert.elias} homo clausus'e mõistest
* {cris.shore} Euroopa identiteedi mõiste kuritarvitamisest
__TEHTUD@20010305T213455Z
!_{tsalumets} otsustagu
(_öelgu "jah" või "ei")
kas lühendada
(_selle võimalusele vihjab
{kr} oma redigeerimise kroonikas, ülal)
<__TSITAAT>
<SNIP-SNIP> näib oleva Krossi romaani sõnum.
Jättes kõrvale staatilise ja vastandava maneeri,
milles Kross kaldub käsitlema sugudevahelisi suhteid, samuti
balti aadli üsna stereotüüpsed kirjeldused, ilmneb
aga teoses veel miski, mis räägib vastu selle
põhilisele hoiakule - nimelt kui püütakse
sisendada, et on olemas midagi niisugust, mille puhul ei kaubelda
ja mille kohta ei
</__TSITAAT>
järgmisel viisil:
<__TSITAAT>
<SNIP-SNIP> näib oleva Krossi romaani sõnum.
Teoses aga ilneb veel miski, mis räägib vastu selle
põhilisele hoiakule - nimelt kui püütakse
sisendada, et on olemas midagi niisugust, mille puhul ei kaubelda
ja mille kohta ei </__TSITAAT>
__TEHTUD@20010305T213455Z
__otsus: "jah, lühendatagu"
!_{tsalulmets} otsustagu, kuidas
vastata {krunnel}-i redigeerimise kroonikas
ülestõstatud küsimus aasta 1978
sündmustikust (ebaselgust põgenemisvõimaluses)
__TEHTUD@20010305T213455Z
!_{tsalumets} pakkugu {tkarmo}-le autori
reklaami (_iga pala album2000-s algab reklaamiga, ulatuses umbes
100-200 sõna) (_reklaam peaks mainima germanistik'ut,
{ts} hariduskäiku, {ts} kirjutisi, {ts} rolli University of
British Columbia pedagoogilises-administratiivses elus, seega
asendades xxxx-i järgmises reklaamskeemas: <__SKEEMA>
Vil! prof. Thomas Salumets (c. 1976/II) xxxxxxx germanistik xxxxx
xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxx Saksamaal xxxxxx xxxx xxxx Eestis
xxxx University of British Columbia xxxxx xxxx xxxx. xxxxxxxxx
xxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxx xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxxx
xxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxx xxxxx xxxxxxx xxxxx
xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxx. xxxxxx
xxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxxx xxxxx. xxxxxxx xxxxx
xxxxx. Toimetus loodab, et pakutud pala aitab niimõnelegi
lugejale selgemini määrata oma rahvuslike kohustuste
ulatust ja piiri - kas hüljates või kaitstes
seda kartesiaanlikust, mida prof. Salumetsa
kirjanduskriitiline analüüs siin nii osavalt seab
küsimärgi alla. </__SKEEMA>
__TEHTUD@20010305T213455Z
__{ts} pakutud andmete najal {tk}
kirjutas (_pidades silmas, et {ts} reklaam peab olema samas
pikkuses jne kui meie teised autorireklaamid) <__TSITAAT>
Baden-Württembergis sündinud, Princetonis doktoreerunud
rahvusvaheliselt tunnustatud kirjandusteadlane
vil! prof. Thomas Salumets (c. 1976/II) on praegu
University of British Columbia korraline professor ja
võrdleva kirjandusteaduse õppejõud.
Germanistik'u valdkonnas on
eriti pälvinud tähelepanu tema uuringud saksa
valgustustajastu kirjanduses ning "Tormi ja Tungi"
ajastu draamas, eriti F. M. Klingeri
toimetamisel-hindamisel. Alates 1999. a. on
prof. Salumets "Journal of Baltic Studies"
toimetaja. Käesoleva Vironia juubelialbumi toimetus loodab,
et siin pakutud pala aitab niimõnelegi lugejale selgemini
määrata oma rahvuslike kohustuste ulatust ja piiri
- kas hüljates või kaitstes seda
kartesiaanlikust, mida prof. Salumetsa kirjanduskriitiline
analüüs siin nii osavalt seab küsimärgi
alla. - Kuna Jaan Kross kasutab ise sageli
"..." otsekõnes, siis
väljajäetud sõnad tema tsiteeritud
lõikudest on märgitud spetsiaalse sümboliga
"[ --- ]". - Viited stiilis
"[123]" tähendavad [Kross 1978,
lk. 123]. </__TSITAAT>
__siijuures keel kindlasti
vildakas, aga SEDA me parandame PALJU hiljem
__tuleb panna
kõik autorireklaamid korda samaaegselt
!_{krunnel} teatagu
lühidalt {tkarmo}-le, kas tema arvates loogika ON siiski
selge praeguses tõlges osas "It was after all published at
a time when Estonia, against its will, was part of another
empire."
(_oluline siin on, et "It was after all" annab
põhjust väitele "it comes as no surprise that thoughts
of escape should run deep in his novel"
__peame olema kindel, et
eestikeelne lugeja mõistab loogikat
__sõna nagu "ju"
annaks signaali
__praegu {kr} on eestindanud "Pealegi on see teos
kirjutatud ajal, mil Eesti vastu ta enese tahtmist oli teise
impeeriumi osa."
__see võib-olla vastaks pigem
hüpoteetilisele algtekstile "It was moreover published at a
time when Estonia, against its will, was part of another empire."
__YKS mõeldav lahendus: "See teos on ju kirjutatud ajal,
mil Eesti vastu ta enese tahtmist oli teise impeeriumi osa."
__aga {tk} ei ole asjas yldse kindel, kuna tema maakeele vaist on
liialt nõrk)
__TEHTUD
__meil ex{kr}ad{tk}@20010327T174042Z
ytleb selles asjas <__TSITAAT> I. Kas "after all" annab
konkreetses lauses tulemuseks "ju" või "pealegi". - Olgu
siis pealegi "ju". Vahe on ainult selles, et prof. Salumetsale on
olevik palju tähtsam ja Krossi "kirjutamisaeg",
nõukogude periood oma hädadega jääb talle
sekundaarseks. Tema ajab juba mõnes mõttes Euroopa
Liidu asja, kas seda pooldades või mitte. - Seda eelhoiakut
näitab "ju" tõepoolest paremini.
</__TSITAAT>
__{tk} muutis vastavalt
!_{krunnel} teatagu lühidalt {tkarmo}-le, kas tema arvates
loogika ON siiski selge nendes kohtades, kus {tsalumets} ütleb
"we shall see" stiilis
"As we shall see, Kross foos the bar, roos the har,
does a zoogar with a mootar."
__sisuliselt ütleb siin {tsalumets}
"As we shall see later in this literary essay (as we shall see
later in our development of this analysis, as we shall see a few
sentences below this sentence you are now reading), Kross foos the bar,
roos the har, does a zoobar with a mootar."
__{kr} eestindab stiilis
"Me näeme, et Kross fuufuuitab barrbarri, ruuruuitab
harrharri, teeb zuugarri muutarriga."
__mis aga vataks pigemini hüpoteetilisele algtekstile
"We see that Kross foos the bar, roos the har,
does a zoogar with a mootar."
__YKS mõeldav lahendus:
"Nagu me allpool saame nägema, Kross fuufuuitab barrbarri,
ruuruuitab harrharri, teeb zuugarri muutarriga."
__aga {tk} ei ole asjas yldse kindel,
kuna tema maakeele vaist on liialt nõrk
__TEHTUD
__meil ex{kr}ad{tk}@20010327t174042Z ytleb selles punktis
<__TSITAAT>
II. "As we shall see" tõlkimisest. - Saan aru Teie
soovist, et tõlkest oleks kindlalt näha:
prof. Salumets näitab OMA avastusi essee lugejale (ega
jääks muljet, et võibolla Kross ise
näitab midagi, või et objektiivselt
võttes raamat näitab seda oma lugejale).
Kui rõhutada prof. Salumetsa autoriõigust ja
kui mõelda, et essee lugeja romaani ennast nagunii
ei loe, või et ta tuleb igaks juhuks ninapidi essees
pakutud tõe sisse torgata, siis võib muidugi
öelda "nagu me allpool näeme".
</__TSITAAT>
__{tk} õiendas vastavalt
!_{kr} aidaku {tk}-d määrata {jkross}-i põgenemisele
mõtlemise aasta
(_kas 1978, nagu ytleb {ts}, või 1977, nagu arvan {kr}?)
__TEHTUD
__meil ex{kr}ad{tk}@20010327T174042Z ytleb
<__TSITAAT>
Täpsustuseks: nimetatud kirjanike kongress ei saanud
toimuda 1978, vaid aasta varem, 1977. Olen selles kindel,
kuna viibisin ise koos oma abikaasaga Tallinnas, tema
võttis kongressist osa. Samal kevadel sündis
meie vanim poeg, ja tema sünniaastat ma tean.
</__TSITAAT>
__{tkarmo} pani 1977 teksti, ja siis
insereeris toimetuse märkuse ("siiski 1977")
Zeitschrift der Kultur tsitaati
__seda otsust võib ümber lükata {ts},
kuid {tk} LOODAB, et 1977 jääb paigale
__loodab selle pärast, et {kr} argument 1977 kasuks
on veenev
!_{tsalumets} andku {tkarmo}-le bibliograafilist spetsiifikat
(_teose pealkiri, kirjastaja, kirjastamise aasta; esitatud
tsitaadi leheküljeviite)
järgmiste puhul
(_{tkarmo} kahetseb, et ta unustas varem küsida
__see oli hooletus)
* {traun}
__ettevaatus:
{traun}-a ingliskeelne "Estonia and the Estonians"
ilmus KAKS korda inglise keeles, 1987umbes ning 1991.a.
__peame õieti ära tooma see väljaanne,
mida kasutas {tsalumets}
* {esaid}
(_provisoorselt juba allikates, kuid ilma leheküljeviiteta)
!_{tsalumets}
*1__eestindagu {jkross}-i pihtimus oma põgenemise
mõtetest kõndpuldi taga kirjanike kongressil,
kus tal meenus seltsimehe Vaino ettepanek
(_{tkarmo} ei julge eestindada, kuna sisuliselt ei valda
saksa keelt)
(_{tkarmo} saab pärast kanda hoolt eestindamise lihvimise eest;
nii et laitmatult puhas maakeel {ts}-i töölaualt,
ehkki teretlunud, pole hädavajalik)
*2__kontrolligu, et viide Kross 1992 on õige
(_siinjuures tuleb vaadata album2000 "Allikate" ossa,
ja näha, kuidas {tk} on bibliograafilist infi
Zeitschrift der Kultur'i osas ära toonud - ekslik??
eksiminine näiteks Zeitschrifti pala autori nimetamises???
- ja kas pala pealkiri on meil teada?) Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
"Keisri hullu" [Kross e.k. 1978, ingl. 1993] autor on tuntud kui eesti ajaloolise romaani grand old man. Jaan Kross sündis kaheksakümmend aastat tagasi, 19. veebruaril 1920. Ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust ja rahvusvahelisi suhteid. Saksa okupatsiooni lõpukuudel (aprillist septembrini 1944. a.) viibis ta vanglas. 1946. aastal arreteerisid tagasi tulnud venelased ta omakorda ja saatsid vangilaagrisse. Naasnud 1954. aastal Tallinna, asus Kross tegema tõlkija ja kirjaniku tööd. Esialgu (50-ndatel ja 60-ndatel aastatel) kirjutas ta luulet. Praegu, mil tema ajaloolisi romaane tuntakse mitmel pool maailmas, on Jaan Kross mitu aastat olnud tõsiseltvõetav kandidaat Nobeli kirjandusauhinnale. Nende romaanide seas on triloogia "Kolme katku vahel" (1970-77), "Professor Martensi ärasõit" (1984, ingl. 1994) ja tema tänaseni kuulsaim teos "Keisri hull". See "särav teejuht Euroopa uude kirjandusse", nagu üks vaatleja seda nimetas, on tõlgitud ungari, saksa, rootsi, inglise ja veel oma poolde tosinasse keelde, ning on kahtlemata oluliseks teoseks ka tänapäeva maailmakirjanduses üldse.
Keisri hulluks nimetatakse üht selle romaani kangelastest, ajaloolist isikut Timotheus von Bocki (1787-1836). Von Bock on sakslane, Eestimaa aadlik ja Vene polkovnik, kes 1817. aastal abiellub eesti talutüdrukuga. See oli tolle aja kohta mitmes mõttes ennekuulmatu samm. Nagu märgib näiteks Toivo Raun [Raun 1991], valitseb ajaloolaste seas konsensus küsimuses, et 19. sajandi esimesel poolel "moodustasid baltisaksa aadel, vaimulik seisus ja kodanlus jätkuvalt koorekihi nii maal kui ka linnas. Eesti rahval, kas talupoegadel või alamklassi kuuluvatel linlastel, oli vähe võimalust sotsiaalses hierarhias ülespoole pürgida. Juhtudel, kus see õnnestus, õnnestus ta vaid tänu saksa ülemkihi keele, tavade ja väärtushinnangute omaksvõtmisele."
Jagunemine baltisaksa aadliks ja eesti rahvaks tähendas lisaks sotsiaalsele muidugi ka etnilist tõsiasja ning jagunemist koloniseerijateks ja koloniseerituteks. Kokkuvõttes tähendas see sügavat lõhet, mille ületamine oli võimatu. Kummagi poole vahele silla ehitamiseks oleks ühe baltisaksa ajaloolase sõnade järgi tulnud "hüpata üle rahvusliku kuristiku".
Oma romaanis möönab Kross niisuguse lõhe olemasolu, kuid ta pole nõus ajaloolaste kirjeldustega sellest. Romaani järgi otsustades on need niihästi puudulikud kui ka eksitavad. Kui kirjeldada ülespoole pürgimist vaid ülemkihi käitumise jäljendusena või nende poolele ülehüppamisena, siis ei õnnestu seletada selle emotsionaalset tähendust. Ometi aitab just viha, hirmu ja uhkuse, külgetõmbe ja vastumeelsuse, kirgede, soovide ja ihade olemasolu tunnistamine eestlaste ja sakslaste keerukaid suhteid paremini ja mitmekülgsemalt mõista.
On tähtis tõdeda, et ajaloolaste narratiiv põlistab müüti Eesti talupojast kui täiesti võimutust ja allasurutud olendist. Võim pole Krossi romaani järgi lihtsalt põhjuse ja tagajärje suhe; sotsiaalsed muutused ei toimi vaid ühes suunas. Ajaloolased esitavad asja sageli nii, et inimene kas jäi eesti talupojaks või loobus oma senisest identiteedist, et saada kõrgema klassi liikmeks. Kross leiab, et see ei vasta tõele.
"Keisri hullu" vaateveerult jääb ajaloolaste narratiivis, kui väärtuslik see ka poleks, puudu sellest, mida Václav Havel nimetas "rõhutute võimuks", koloniseerija ja koloniseeritava vastastikuseks sõltuvuseks. Mõlemad, nii baltisakslased kui eesti rahvas, olid mõjutatud nende vahel moodustunud suhetest - suhetest eesõigustatute ja kõrvalejäetute vahel. Nad olid piinlikult ebavõrdsed, aga kumbki ei saanud teise mõjust vabaneda. Kummagi identiteet polnud kindlakujuline ja sisemiselt ühtne, vaid pigem alaliselt muutuv ja hübriidne. Seda on muidugi raske või vastumeelne näha ja kirjeldada; seda on võimatu taibata, kui identiteeti käsitatakse objektina, mida võib avastada, või tarbeesemena, mida saab välja vahetada, kuid mis ise ei muutu. Arusaamal identiteedist kui millestki olemuslikust ja staatilisest on pikk ja mõjukas traditsioon, eriti Lääne mõtteilmas. Nagu me allpool näeme, on Krossi romaan niisuguse arusaama veenvalt vaidlustanud.
Jakob Mättiku ("Keisri hullu" jutustaja) loos, nagu Kross selle on kirjutanud, tulevad nii identiteedi muutlikkus ja vahevormsus kui ka kindlusetuks tegevad väljakutsed, mida selline olukord põhjustab, esile kõige meeldejäävamal moel. Üks näide:
Von Bocki tulevane naine Eeva ja naisevend Jakob saadetakse viieks aastaks õppima saksa ülemkihi keelt, kombeid ja väärtushinnanguid. Pärast seda ei tunne Jakob end enam kuskil ega kunagi vabalt: "Aga mina olen [ --- ] ikkagi hämmeldust tekitav isik [ --- ] sellega, et ma elan Võisiku vanas härrastemajas ja olen selle hulluks arvatud Bocki-härra nääl - sellega osutusin ma siiski üheks [ --- ] teisest maailmast tulijaks" [194]. Jakobist saab pooleldi härra, pooleldi talupoeg, kes kannab saksa moega pükse ja kõneleb prantsuse keelt [36]. Jakob pole niisiis ei "puhas" eestlane ega ka sakslane, ta ei samastu kummagi poolega. Tema identiteet on vahepealne, pidev kõikumine ülimus- ja alamustunde vahel [78]. See ei tähenda, et Jakob on oma identiteedi kaotanud. Nii võiks ainult siis väita, kui identiteeti käsitataks objektina. Seda võib aga mõista ka kui teatud erilist muutumise pidevust. Sellise lähenemise jaoks kehastab Jakob tõepärasemat arusaamist mitte ainult individuaalsest identiteedist, vaid ka kõigi kultuuride saatusest. Nagu ütleb Edward Said oma teoses "Kultuur ja imperialism", on kultuurid "üksteisesse tunginud; ükski neist pole puhas ja eraldi, kõik on hübriidsed, heterogeensed, nad koosnevad haruldaselt erinevatest elementidest ja ei ole monoliitsed." [Said 1993] Pole midagi imestada, kui Jakob ei rõõmusta sellise voolava identiteedi üle. Tal puudub ebaselguse talumiseks vajalik kannatlikkus. Selle asemel kahetseb ta kaotatud stabiilsust ja kindlust, kurvastab, et on kaotanud oma kodu, tal on "vilets ja lõhkine tunne" [195]. Jakob igatseb maailma, kus hea ja kuri, ise ja teised on selgemini eristatavad. Selliste soovideta ei saaks püsida ükski ideoloogia. Ja ometi näitab Jakobi enese lugu, et elu on palju kirjum, inimesed on üksteisega seotud, tahtku nad seda või mitte. Puhtaid jaotusi võib kujutleda, kuid nad pole tõelised.
Niisugune on perspektiiv, mille Krossi "Keisri hull" meile korduvalt avab - mitte staatiline, steriilne ja korrapärane, vaid keerulistest suhetest rikas. See romaan areneb väljaspool paljusid piire, ühendades nähtusi, mis tavaliselt jäävad ühendamata, just nagu tahtes sisendada, et kõik on omavahel seotud, kuid meie oleme kaotanud võime seda näha. Näiteks ei saa lugeja kindlalt teada, kus lõpevad ajaloolised faktid ja algab väljamõeldis. See kehtib ühtviisi nii "Avaldaja saatesõna", "Järelsõna" ja mitmesuguste muude tekstide kohta, millest see romaan koosneb, kui ka teoses esinevate ilukirjanduslikeks tegelasteks muudetud ajalooliste isikute kohta. Edasi, romaan on niimoodi üles ehitatud, et tema oleviku- ja minevikutasand vahelduvad ja võivad ka segi minna. Nagu ütleb jutustaja: "näiksegi ju reegliks kujunevat, et ma siin nüüdseid ja tollaseid asju vaheldumisi üles kirjutan. Olgu siis nii. Edaspidi püüan ma seda vahelduvust pigem soodustada kui rikkuda. Kõrvalisele lugejale võib see oleva ja olnu võib-olla küll ülemäära segamini ajada - kuid mis mul sellest ... kui mulle tundub, et ma olnut ning olevat eneses ja enda ümber vaevalt veel eritsi jõuan hoida" [71]. Kokku puutuvad eesti, prantsuse, saksa ja vene keeled ning kirjandused. Pole selget piiri terve mõistuse ja hullumeelsuse, nagu ka tõe ja arvamuse vahel. Kas Timo on hull või mitte? Kas ta mõrvati, hukkus õnnetuse läbi või tappis enese? Romaan ei anna kindlaid vastuseid, vaid pakub muutlikke perspektiive ja paneb kahtlema absoluutse selguse võimalikkuses. Ka "Järelsõnas" osutab autor, et selles romaanis on paljugi ebakindlat või määratlematut. Me oleme tunnistajaks Timo sügavale seotusele oma saksa minevikuga, kuid näeme ka tema lähenemist põlisrahvale ja selle eluviisile. Timo räägib eesti keelt, kuigi tema kõne on jutustaja jaoks vastumeelsust tekitavalt "äramoonutav" või "kangevõitu" [62]. Tema suguvõsa on sellel maal sügavalt juurduda jõudnud. Kahe kultuuri küll valuliku ja aeglase, kuid kindla kokkusulamise sümboliks on Timo naisevanemate tehtud saapad: "Need olid mu kõige armsamad saapad. Talviti. Seal juhtub vist iga mehega - minuga juhtus küll -, et süda kippus teinekord saapasäärde vajuma ... Aga kui need saapad mul jalas olid, noh, siis hakkas südamel saapa sääre sees kohemaid nii soe, et ... et süda tõusis rindu tagasi." [256] Me loeme, kuidas jutustaja püüab jääda eemale kohalikest nuhkidest ja vabaks igast niisugusest inimsuhtest, mida võiksid rikkuda "kahtluse külmtõvehood" [68]. Jakobi pingutused lõpevad kompromissiga, kuigi ta seda algul ei mõista. Kui ahvatlev või lohutav selline võimalus ka ei oleks, miski pole "puhas", midagi ei saa eraldada muutumatult siivsatesse lahtritesse, olemas on vaid vastastikuste sõltuvuste pidevalt muutuv võrgustik. Selline näib olevat Krossi romaani sõnum.
Teoses aga ilmneb veel miski, mis räägib vastu selle põhilisele hoiakule - nimelt kui püütakse sisendada, et on olemas midagi niisugust, mille puhul ei kaubelda ja mille kohta ei kehti romaanis nii jõuliselt edasi antud vaade, et kõik on suhteline. Rõhutatakse, et natsioon, Eesti on kuidagi maagiliselt erandlik. On olemas üksainuke koht, mida inimene võib nimetada koduks. Kes lahkub, kaotab selle. Nagu me allpool näeme, toimub niisugune mõistetav, kuid vastuoluline - kui mitte koguni ettekavatsematu - pööre just romaani viimases osas.
Lisaks Timo ja Eeva abielu loole esitatakse ka lugu Timo suhetest algul üsna liberaalselt meelestatud tsaar Aleksander I-ga. Ajal, mil nad on lähedased sõbrad, nõuab tsaar, et Timo räägiks talle alati tõtt. Von Bock teebki seda. Ta kirjutab memorandumi, milles süüdistab tsaari, et see on türann, ja nõuab radikaalseid sotsiaalseid reforme. Seepeale laseb tsaar oma usaldusaluse üksikvangistusse panna. Timo vabadusekaotus kestab üheksa aastat (nagu autoril eneselgi, kel tuli vangis, vangilaagris ja asumisel olla aastatel 1944 ja 1946-54). 1827. aastal lastakse Timo vabadusse, kuid ainult tänu sellele, et uus tsaar Nikolai I tunnistab ta vaimuhaigeks. Selline on lühidalt kokku võetuna romaani teine süzheeliin.
Need kaks narratiivi liituvad, kui protagonistid kavatsevad põgeneda. Kaks aastat pärast salajaste ettevalmistuste algust, 18. septembril 1829 on Timo, Eeva ja nende poeg Jüri valmis asuma kaubalaevale "Ameland", mis peab viima nad üle Läänemere. Viimasel hetkel ja ilma käegakatsutava põhjuseta loobub Timo põgenemisest. Püüdes tehtud otsust oma hämmeldunud naisele selgitada, ütleb Timo: "Kui inimene seisab kartetshitule all ... siis [ --- ] on ju inimlik, et ta tahaks sealt ära ... Ja kui tema naine ja tema laps ... seisavad sealsamas ligidal ... surmaohu serva peal ... ja tahavad aidata teda sealt ära ... ja tema ise peaks aitama neid sealt ära, kus nad tema pärast on ... aga tema on lahingus ... siis võib juhtuda [ --- ] et inimene ei jaksa otsustada ... ja lükkab kõige kategoorilisema imperatiivi oma teadvusest kuskile ära - selle, et lahingust ei tohi põgeneda!" [268] Timol on võimatu põgeneda, kuna ta on veendunud, et "kes midagi tähtsamat tahab, jääb koju" [269]. Ja sellega on asi otsustatud.
Siin näib, et kipuvad segunema romaani sündmused Jaan Krossi enda eluga. Ta mõtles aastakümneid Eestist põgenemisele. Oli paar juhust, mil ta peaaegu olekski võinud n.-ö. kõigest pääseda: esimene kord aastal 1944, kui sakslased olid Eestist lahkumas ja venelased tagasi tulemas, teine kord aastal 1977, Eesti kirjanike kongressi ajal.[1] Kuid, nagu ta ütles ühes intervjuus varsti pärast Eesti taasiseseisvumist, ei võinud ta minna, kui miljonil inimesel tuli kohale jääda.
1991. aastal, jälgides uudiseid riigipöördekatsest Moskvas, millega seoses võis karta stalinismi tagasipöördumist, oli Kross esimest korda valmis järele andma ja tõepoolest pagema. Piletid Tallinnast Helsingisse sõitvale parvlaevale olid juba ostetud. Siis aga jõudis kohale uudis pöördekatse läbikukkumisest, ja Kross jäi Eestisse.
Võibolla ta ka otsustas jääda - ja sellele võimalusele viitabki tema romaan "Keisri hull" - sellepärast, et põgenemine on põhimõtteliselt võimatu. See on võimatu kahel põhjusel. Esiteks, me tingime üksteist vastastikku, piir "meie" ja "nende" vahel on olemas vaid meie kujutluses; lõppude lõpuks elame me maailmas, kus vastastikune sõltuvus üha suureneb; põgenemisel ei ole mõtet. Teiseks, kui on olemas lootust, siis ei tohiks me oma kodust lahkuda või selle minevikku unustada.
Ometigi just siinsamas jõuab romaan oma piirideni, pöördub niiöelda iseenese vastu. Nagu mingile lõppsihile jõudes heidetakse igasugune kahtlus kõrvale ja selle asendab jäik veendumus, mis pole ülejäänud romaanile iseloomulik. Rahvus ja romaan oleksid nagu üheks saanud. Miski ei seisa neist väljaspool. Pole siis üllatav, et pärast seda kui otsus Eestist mitte põgeneda on tehtud, saavad romaanis juhtivateks jõududeks vastasseis ja vastupanu. Isegi Eeva - ainuke tegelane romaanis, kes suhteliselt kergesti ületas kõik võimatu näivad tõkked ja takistused - otsustab liituda võitlusega, mida tema mees ei suutnud jätta võitlemata. Tükk aega pärast mehe surma ütleb ta: "Timo tahtis olla raudnael impeeriumi ihus ... Ta tarvitas aeg-ajalt suuri sõnu - ja tõestas oma õiguse neid pruukida ... Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina - tahta, et ma oleksin - kas te teate, kuidas seda põõsast eesti keeli kutsutakse? See on orjavits - Sklavenrute - jaa - et ma oleksin orjavits impeeriumi põues - nii kaua kui ma elan ... " [333] Nagu sõnakunst ei võikski leiutada midagi uut, olla vaba, tõusta kõrgemale sellest, mida me juba teame. Teos lahkub kunsti tasapinnalt ja muutub peatükiks vastu pidada püüdva väikerahva ajaloost.
Selle asemel, et lihtsalt meie vaateveerult kaduda, jätkavad Timo ja Eeva enese määratlemist oma vastaste kaudu. See on ammutuntud löögiasend, millel on Lääne mõtteilmas pikaajalised traditsioonid - "üks Euroopa armsamaid pettekujutelmi", nagu selle sõnastas Milan Kundera [Kundera 1993, lk. 8]; - isoleeritud ego ajalooliselt ülesehitatud enesepeegeldus, "mina ilma meieta" või homo clausus, nagu osutas sotsioloog-kultuuriteoreetik Norbert Elias [Elias 1978, lk. 119-33]. Väikestel Lääne natsioonidel, nagu Eesti, on eriti raske niisugust kujundit tõrjuda ja selle põlistamisest hoiduda. Peale Lääne natsioonide ühise kartesiaanliku pärimuse - mille järgi maailm jaguneb stabiilseks, muutumatuks "iseendaks" ja muutlikuks ümbruseks - tuleb Eestil murda piike ka sissejuurdunud koloniaalse pärandiga, oma suhtelise väiksusega, ja kõige uuemal ajal - tajutava ohuga sulanduda Euroopa identiteeti.
Koloniaalvõimu pikk ajalugu, alates keskaegsete ristirüütlite vallutustest kuni käesoleval sajandil teostunud Nõukogude okupatsioonini, on mõjutanud ennekõike paljude eestlaste maailmanägemise viisi. Olles kogenud üksteisele järgnevaid brutaalseid invasioone, on kergem mõelda vabaduskaotuse, sõltumuse ja vastupanu terminites, kui olla usaldav ja teha seda suhtlemise, vastastikuse sõltuvuse, suhete ja võimalikkuse seisukohalt. Väikerahva liikmetena on eestlased harjunud pidama oma keelelist isoleeritust ja teiste rahvaste osavõtmatut suhtumist "normaalseteks raskusteks". Ja maailmas, mis on muutumas indiviidide globaalseks külaks, soodustavad sellised raskused pigem enesekaitselist resignatsiooni kui lootust. Veelgi enam, oht kaduda uues Euroopas paistab olevat suur. Nagu märgib antropoloog Cris Shore, "tundub mõte mingisugusest "Euroopa identiteedist" olevat järjekordne ideoloogiline sepitsus, leiutatud mitte ainult saavutamaks Euroopa poliitilist ja sotsiaalset integratsiooni, vaid samapalju ka Euroopa "teise" kõrvaldamiseks ... pühitse[des] keskuse võimu ... kaldu[des] tekitama rahutust ja kergelthaavatavust perifeerias, mida seejärel tõlgendatakse kohaliku shovinismi ja ksenofoobiana." [Shore 1993, lk. 795]
Ehkki küsimus Euroopa integratsioonist ei olnud "Keisri hullu" kirjutamise ajal veel tähelepanu keskpunktis (kuigi Euroopa kultuur mängib selles teoses olulist rolli), siiski pole üllatav, et põgenemise motiiv on romaanis nii olulisel kohal. See teos on ju kirjutatud ajal, mil Eesti vastu ta enese tahtmist oli teise impeeriumi osa.
Lõpuks tuleb aga "Keisri hullus" uuesti esile see, mille suhtes ta on kriitiline: tõde kui ainsus. Üks tõde asendatakse teisega. Ja kes peab selle eest maksma? Romaanis öeldakse, et Eevaga abiellumine kuulus "suure plaani sisse, mille järgi [Timo] elada [oli] otsustanud. Et [ --- ] tõestada selle läbi kõigi [ --- ] inimeselaste võrdsust looduse ja jumala ja ideaalide ees." [15] Plaan, idee saab tähtsamaks kui inimesed, kelle aitamiseks ta oli mõeldud. See purustab Eeva elu, viib Timo vanglasse ja on arvatavasti tema enneaegse surma põhjuseks. Ja tema poeg (kelle nimi - Jüri - toob meelde eesti talupoegade verise ülestõusu saksa ülikute vastu neljateistkümnenda sajandi keskpaigas ja järgneva purustava kättemaksu) lahkub, et teenida oma isa vaenlast - tsaari. Nii Timo kui ka Jüri püüdlevad Eeva sõnade järgi "täiuse" poole, kumbki erineval moel. Koguni Eeva liitub selle laastava ideaaliotsinguga. Siinkohal näib romaan loobuvat oma taotlusest näidata suhtelist, vahepealset, tõe ja fantaasia vahelist piiri.
Jutustaja vihjab siiski võimalusele, et on lootust. Mis on selle lätteks? Jakob Mättiku päevaraamat, Jaan Krossi "Keisri hull", Eeva ja Timo maailm. Romaani lõpetab Jakobi tõdemus: "Kui Jüri mu päevaraamatu ära hävitab, ei ole maailmal lootust. Kui ta selle alles hoiab, on maailmal lootus olemas." [335] Lõpuks viitab "Keisri hull" uuesti iseendale, justnagu võiks elamisväärne elu tõepoolest peituda ühe raamatu kaante vahel; nagu oleks võimalik alatiseks põgeneda teiste narratiivide, teiste rahvuste, kultuuride, inimeste, teiste ilmavaadete eest. Kross teab, kuidas sellega lood on. Tema jutustaja, ainuke väljamõeldud tegelane ajalooliste isikute keskel, ei tea. Sellise petliku kindlustunde hind on kõrge. Jakob ütleb end lahti elus liikumapanevalt toimivast jõust, milleks on pidevalt muutuvad inimsuhted. Niisuguse jõu olemasolu on selle romaani teiseks jõuliselt väljendatud sõnumiks.
| [1] | "Und dann 1978 [tegelikult aga 1977, nagu meil teada ühe suurluuletaja-osaleja abikaasa kaudu - toim.]. Ich stand während des estnischen Schriftstellerkongresses am Rednerpult. Ich kniff die Augen zu und stellte mir vor: Jetzt verlese ich den Antrag: Der Genosse Vaino - unser Honecker - erlasse Order, dass meine Familie und ich die Genehmigung erhalten, das Land zu verlassen. - Ich weiss nicht, was weiter wird, aber angesichts der 300 Zeugen muss er irgendwie reagieren. Und wieder bremste ich mich." [Kross 1992, lkd. 26-27] |