Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE)
* 20010816T170713Z
__{t.karmo} kandis SGML-allikasse filoloog {p.sarevet}-i parandused
* 20010327T051421Z
__{t.karmo} ladus SGML-allikas nii,
nagu {lkuus} oli teksti oma masinkirjas
mõni nädal varem vormistanud, tehes vaid pisiparandusi
(_näited:
+ "hispaania keelne" kirjutatud ümber kui "hispaaniakeelne"
+ {villibald.raud}{endel.rennit} coetused lisatud)
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu soravust, kiiresti ja pealiskaudselt
__TEHTUD
!_{tkarmo} kontrolligu, et tippimine vastaks autori käsikirjale
__TEHTUD
!_{tkarmo} kontroligu tippimist aeglase
(_joonlauaga ohjeldatud)
lugemise näol
__TEHTUD@20010327T051421Z
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
__TEHTUD@20010726
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Nii nagu Ameerika Hääl, nii lähetas ka Hispaania Rahvuslik Raadio (Radio Nacional de España - RNE) emakeelseid saateid ikestatud rahvastele Raudse Eesriide taha. Kui Ameerika Hääl oli esmajoones Ühendriikide valitsuse poolse informatsiooni vahendajaks emakeeles Raudse Eesriide taga asuvatele kuulajatele, siis pidasid hispaanlased ikestatud rahvaid Nõukogude Liidu Achillese kannaks ja olid veendunud, et iga saate toimetus teab ise kõige paremini, mida kodumaale Nõukogude Liidu ikkest vabanemiseks ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele kaasa aitamiseks saata. Seetõttu piirdus nendepoolne kontroll sellega, et iga saate toimetus oma saatest hispaaniakeelse kokkuvõtte pidi esitama.
Mitmesuguste, erimaadel toimunud, sündmuste kokkusattumine tegi võimalikuks, et eestikeelsed saated ligi üheksa aastat, 1955-63, Madridis kesta võisid.
Saksamaal asuva leedulaste keskorganisatsiooni VLIKAS-e ülesandel püüdis Madridis asuv leedu rahvusest katoliku vaimulik paater Casimiro Patalavicius ka leedulastele Hispaania Rahvusliku Raadio juures saateid hankida. Need said teoks pärast seda kui leedu vaimulik oli Hispaania riigijuhi kindral Fransisco Francoga rääkida saanud ja algasid 2. jaanuaril 1955.
Meie diplomaatiline esindaja New Yorgis peakonsul Johannes Kaiv pidas otstarbekohaseks, et pärast meie kodumaa anastamist Ühendriikidesse asunud endine saadik ja hiljem ametnik eriülesannetes Pariisis Kaarel Robert Pusta aitaks meie esindust seal taastada ja väldiks seejuures arusaamatusi, mida tema poolt astutud sammud olid ühel või teisel korral meie siinsele, USA, esindusele põhjustanud. Pusta leidis omale abilise Londonis asunud vironuse vil! dr. Villibald Raua (c. 1921/I) näol, keda saadik August Torma oli 1940. a. suvel vallandanud tolleaegse kommunistliku valitsuse otsusel nõuniku ja peakonsuli kohalt Londonis. Kava nägi ette, et Pusta asub Pariisis ja dr. Raud Madridis, kuid Pusta eelistas samuti Madridis elada. Koostöö Pusta ja dr. Raua vahel kestis vaevalt ühe aasta, 1953. a. sügisest kuni 1954. a. novembrini, mil Pusta dr. Raua oma kohalt vallandas.
Siin tundis eestikeelsete saadete toimetuleku vastu Hispaania Rahvusliku Raadio juures huvi ühes Ühendriikide ametasutuses Eesti asjade alal töötanud Juhan Torpats, üks vähestest eestlastest, kes oli enne sõda Columbia ülikooli lõpetanud. Samuti oli Torpats kuulunud sellesse delegatsiooni, keda president Harding Valges Majas 1922. a. vastu võttis, kui nad Eesti Vabariigi de jure tunnustamist Ühendriikide poolt taotlesid. Oma teenistuse tõttu Eesti Vabariigi Välisministeeriumis oli Torpats mind 1953. a. oma kaastööliseks võtnud.
Torpats palus tolleagset Eesti Vabadusvõitlejate Liidu (EVL) esimeest kol. ltn. Eduard Reissaart dr. Raua kaudu eestikeelsete saadete toimetulekuks maad kuulata. Põhimõtteline nõusolek eestikeelsete saadete toimetulekuks Hispaania Rahvusliku Raadio juures saabus kol. Reissaarele kui meie saateid toetavate organisatsioonide, ERKÜ ja EVL, esindajale Raadio direktorilt José Ramón Alonsolt 1954. a. detsembris. Sellele järgnenud kirjavahetuses informeeris kol. Reissaar Torpatsi ülesandel Raadio direktorit minu tulekust, et seal koos dr. Rauaga meie saadete juures töötada.
Peagi moodustati meie saadete majanduslikuks toetamiseks ja saadete materjaliga varustamiseks organisatsioon "Eesti Vabaduse Hääl" (EVH), mis hiljem New Yorgis "Voice of Estonian Freedom" nime all inkorporeeriti ja millele allus New Yorgis asuv toimetus. Peamine toetus tuli küll Ühendriikides asuvalt sponsorilt, kuid aastaid andis ka ERKÜ sümboolse toetuse. EVH direktoriteks olid kol. Reissaar ja õpetaja Rudolf Kiviranna. New Yorgis asuvas toimetuses töötas pidevalt Eduard Vallaste ja vähemat aega prof. Juhan Vasar, vironus vil! Endel Rennit (c. 1928/II), Erich Ernits ja kapten Elmar Lipping.
EVH püüdis olla vabas maailmas asuvate eestlaste hääleks okupeeritud kodumaale ega lugenud end ühelgi maal asuva eestlaskonna või organisatsiooni esindajaks. Ta pidas oma ülesandeks säilitada eestlastes ikestatud kodumaal lootust Nõukogude Liidu ikkest vabanemisse, vastu astuda kommunistlikule propagandale ja anda tõetruud informatsiooni sündmustest vabas maailmas ning seal asuvate eestlaste tegevusest.
Saadete koostamine nõudis pidevat kodumaal valitseva olukorra ja seal toimuvate sündmuste jälgimist. Informatsiooni selle kohta hankis EVH "Rahva Hääl"-est ja Tallinna Raadio saadetest, mida Eesti Rahvusfond Rootsis helilindistas ja masinkirjas Madridi saatis. Pühapäeval anti edasi EVH-le toimetatud vaimulikke saateid, kuna rahvuslikkudel tähtpäevadel esitati tavaliselt mõne endise ministri või diplomaadi helilindile võetud läkitus.
Esimene eestikeelne saade Hispaania Rahvusliku Raadio juures toimus Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1955, milleks teiste rahvuste toimetused olid endi saateaega kärpinud. Korrapärased kümme minutit kestvad saated algasid 1. märtsil kahel lühilainel kell kuus õhtul. Samal päeval alustasid ka lätlased endi saadetega. Alates 30. jaanuarist 1956 tuli juurde uus laine ja saateaeg pikenes viieteistkümnele minutile. Kauaoodatud kordussaated said teoks 31. mail 1958. Õhtused saated algasid endiselt kell 7, mida korrati kell 6 hommikul. Kodumaal olid saated kuuldavad kaks tundi hiljem.
Mitmed kodumaalt Ühendriikidesse ja Kanadasse saabunud kirjad tõendavad, et seal on Madridist tulnud saateid kuuldud. Kord oli koguni ühe Kanadas asuva kaasmaalase helilindilt edasi antud läkitus kodumaal asuvate sugulaste poolt häälest ära tuntud (nagu seletas New Yorgis ilmuv "Vaba Eesti Sõna" 17. jaanuaril 1957).
EVH saateid hakati juba esimesest kuust alates segama. Kodumaal asunud võimukandjad ei varjanud kunagi oma nördimust Madridist tulevate eestikeelsete saadete suhtes. Varsti pärast seda, kui eestikeelsete raadiosaadete toimetulek Madridis oli meie ajalehtede kaudu teatavaks saanud, nimetati EVH-d Tallinna Raadios "Ameerika onu rahakoti häälteks". Hiljem nimetati Madridist tulevaid saateid "eetri mürgitajateks", kuna "Rahva Hääl" kirjutas "Osavuse eest, millega Teie hääled võõrutavad endist oma viimaseidki sümboolseid kuulajaid, pälviksid nad ammu autasu" (20. jaanuar 1957).
On arusaadav, et väljaspool kodumaad asuva eestlaskonna hulgas leidsid EVH saated üksmeelse poolehoiu. Kanadas asuv saadik Johannes Markus nimetas eestikeelsete saadete toimetulekut Hispaania Rahvusliku Raadio juures "eestlaste suurimaks saavutuseks paguluses". Teretulnud kriitikat saadete sisulise külje kohta ilmus Rootsis väljaantavas "Teataja"-s. Kui Ameerika Hääle eestikeelsete saadete lõpetamine Münchenis 1. septembriks 1958 teatavaks oli saanud, märkisid meie ajalehed ja organisatsioonid, et seda suuremad ülesanded lasuvad nüüd EVH saadetel Hispaania Rahvusliku Raadio juures.
Aja jooksul olid ühised rõõmud ja mured kõigi saadete toimetused ühiseks pereks liitunud, mida nende käitumine Ungari ülestõusu ajal 1956. a. ilmekalt iseloomustas. Kõik toimetused andsid sel ajal Madridis asunud Ungari saadiku palvel heal meelel osa oma saateajast ungarlastele, kuigi neil oli tõsiseid raskusi, et iga päev üheksakümne minuti pikkust saadet täita.
Vast ainsaks erandiks selles peres võib tolleaegset venekeelsete saadete juhatajat pidada. Kui välismaiste saadete tolleaegne juhataja José Castro Fariñas 1956. a. venekeelsete saadete juhatajat palus Läti aastapäeva meenutavat artiklit, milles ka tsaariaegset venestamise poliitikat oli mainitud, sõna-sõnalt edasi anda, oli viimane öelnud, et ta astub ennem oma kohalt tagasi kui ta sellise artikli ette kannab. Sellele oli Castro reageerinud, et ta tema lahkumise teate vastu võtab. Vaatamata venekeelseid saateid toetanud organisatsioonide palvetele toetas Raadio Castro otsust ja venekeelsetele saadetele määrati uus juhataja.
Kui Ikestatud Rahvaste Nõukogu esimees Vilis Masens 1957. a. Madridi külastas, oli kõne all ka Madridis Ikestatud Rahvaste esinduse loomine. Teatavasti võisid aga sellesse organisatsiooni kuuluda ainult need rahvused, kes olid juba enne sõda iseseisvad olnud. Sel põhjusel oleksid välja jäänud ukrainlased, slovakid ja kroaadid, mille tõttu Madridis ei tuntud ka huvi selle loomise vastu.
Aastal 1958 tulid Raadiosse uued ülemused. Direktor Alonso kohale tuli Dionisio Porres, kes oli olnud Hispaania vabatahtlikkudest koosnevas Sinises Diviisis hispaaniakeelse ajalehe toimetajaks. Välismaiste saadete juhataja Castro kohale asus aasta lõpul "Arriba" juhtkirjanik Gomez Tello, kes samuti oli sõja ajal Sinise Diviisi koosseisus Balti riikides viibinud.
Lahkusin 1959. a. oktoobri lõpul pärast ligi viis aastat kestnud tööd Madridist ja ühtlasi ka EVH teenistusest. Novembri keskel tuli minu asemele Eugen Miller Lübeckist. Neli aastat hiljem lõpetasid sponsorid oma toetuse ja sellega lõppesid 1. novembril 1963 ka eestikeelsed saated Hispaania Rahvusliku Raadio juures.