Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Toronto aastatuhandevahetusel: Toronto ajaloo alguseks peetakse kuberner Simcoe Toronto- (alguses ka Yorgi-) nimelise asula rajamist 1793. a. suvel. Olles elanud poolteist sajandit Montréali varjus, Toronto muutus Kanada domineerivaks suurlinnaks, ja ühtlasi maailma kosmopoliiteimaks keskuseks, peale teist maailmasõda. Külmsõja aastakümnete kasv ei raugenud millenniumivahetusel: kui 1991. a. Greater Toronto Area hõlmas 4 235 756 elanikku, siis oli neid 1996. a. juba 4 628 883 (mis järelikult tähendas 9,3-protsendilise tõusu viie aasta jooksul).
Millenniumivahetusel oli Toronto Pähja-Ameerika tähtsuse skaalas neljas finantsikeskus. Ehkki sellel hetkel teised keskused, eeskätt Toronto naabruses asuv Kitchener-Waterloo ja Ottawa lähistel asuv Kanata, domineerisid Kanada kõrgtehnoloogia pildis, võis Toronto tagasi vaadata auväärsele inseneriteaduslikule ajaloole. Veidi suvalidis näiteid sellest ajaloost von järgmised: (a) Pähja-Ameerika esimene elektronmikroskoop ehitati Torontos 1938. a. kevadl. (b) Küberneetikas Toronto Ülikoolil jooksis juba 1. otoobril 1951 kohapeal ehitatud 256-sõnalise mäluga UTEC (mõne kuu pärast küll taandumas Torontosse Manchesterist importeeritud FERUT-i ees; FERUT-ist sai Põhja-Ameerika umbes seitsmes elektrooniline arvuti). (c) Torontos asuv Spar Aerospace andis 1981. a. veebruaris üle NASA-le oma esimese kosmoselaeva robotkäe Canadarm'i.
Väidetavalt imponeerivam kui inseneriteadus on läbi aastakümnete aga olnud Toronto puhtteaduslik töö, hiljuti ka Yorgi ja Ryersoni Ülikoolides, eeskätt ja traditsiooniliselt aga Toronto Ülikooli peres (kus 1998. a. täisajaliste tudengite ekvivalent oli 43 340, kooli kolmes väljakus kokku). Ülikooli rahvusvahelise tähstusega puhtteaduslikkude tööde hulka kuuluvad muuseas insuliini toimingu kindlaksmääramine (mida tähistati Nobeli preemiaga 1923), Fields Institute for Research in Mathematical Sciences'i materiaalse baasi rajamine millenniumi viimasel aastakümnel ja Human Genome Database'i asutamine IBM-ilt kingitud Deep Maple'i superraalile 1999. a.
Toronto eesti pagulusajastu rajatistest oli 2000. a. veel palju säilinud. Linnal oli veel nädalaleht "Meie elu" ning kaks korda nädalas ilmuv "Vaba eestlane". Kogudused (nende hulgas Toronto piirides kaks luteriusu kirikut, ja kolmas luteriusu kogudus lähedalasuvas Hamiltonis), samuti Eesti õppetool ülikooli juures, töötasid edasi. Toronto idapiirkonnas asus mitmekorruseline Eesti Maja. Seal töotus "Kord jälle näitavad tähed meile koduteed" seisis veel meremehe büsti kõrval fuajees, Tõnissoni-Laidoneri-Pätsi õlimaalide vastas--ja mis tähtis eesti keele sälitamisele, asusid seal muuseas Eesti Täienduskool ja raamatukauplus. Ülikooli põhjakülje vastas asus Tartu Kolledzh, mille keldriruumid olid olulised nii eesti akadeemiliste organisatsioonide igakuiste kui ka eesti bibliograafiaklubi iganädalaste kokkutulekute poolest.
Vironia Toronto koondise püsis jäi oma põhijoontes edasi peale Eesti taasiseseisvumist. Rõõmuga tõdedi, et pagulusajasu raamatutegemise traditsioon ei olnud vaibunud: üheksakümnendaks aastapäevaks anti välja koguteos mis oli varem ilmunutest märksa mahukam, kõvades kaantes (tellitav koguni nahkköites), pealkirjaga "Vironia Eesti Vabariigis 1918-1940". Tegevtoimetajaks oli vil! Nigul Virro (c. 1932/II) ja toimetuse liikmeteks vil! vil! Valdeko Alajan (c. 1933/II) ning Jüri Elken (c. 1934/II). Kasutati juhus jäädvustada, mitte vähem pildis kui sõnas, kõik rahuaegsed coetused.
Üheksakümnenda juubeli tähistamine algas 22. novembril 1990, jumalateenistusega Vana-Andrese kirikus. Pidulik konvent, vennastuspidu ja kommerss toimusid järgmisel õhtul Toronto Ülikooli gooti stiilis Hart House'is. Aktuse juures, Four Seasons Hotellis all-linnas 24. novembril 1990, oli hiljutist heliloomingut--vil! Omar Daniel klaveril ja tema kolleeg hr. Andy Morris löökpillidel esitasid vil! Danieli "Changes 1987". Selle pala eriosade pealkirjad ("Steady State", "Impact", "Ramifications") viisid kuulajaskonna mõtted muutuvale olukorrale Ida-Euroopas, ehkki ei juletud veel aimata, et kümne kuu pärast saab Eesti Vabariigist ÜRO liige.
Toronto koondise juures rajati Albert (c. 1920/II) ja Alice Tattari nimeline stipendiumifond, viroonlaste edaspidiste õpingute toetuseks. Saavutati tulumaksuvaba staatuse. Seega kapitali intressid osutusid küllalt suureks toetada väikse rea Eestist tulnud doktorante USA koolides ja veel aidata mõningate tagasihoidlikumate ettevõtete juures (fagotti ost musikoloogile, kahekordne suvesõit Eesti majandus-politoloogile Alabamas asuvasse von Mises'i Instituuti).
Toronto jälgis põnevusega Eesti Vironia arengut, lennusõidu kalliduse kiuste. Aidati majanduslikult kaasa Tartu Laia tänava remondi teise faasiga. (Nimetatud faasis vahetati välja sarikad ja pandi maja korda sajandijuubeliks. Selle faasi taga seisid katuseremont, elektriseadmete uuendamine ja vundamendi kontroll. Alles ees, uue sajandi ülesandena, seisid peenem dekoori restaureerimistöö, Muinsuskaitse silma all.) Aastakümne jooksul oli oodata läbikaudselt kord aastas, või iga paari aasta tagant, mõni Vironia asjadest sügavalt informeeritud külaline Eestist. Niisiis võtsid sõna eriaastail näiteks vil! dotsent Leo Õispuu (kui Vironia taastamise lähedalolija), sv! Andrus Altrov ja (koos videoetendusega Laia tänava remonttöödest) endine Toronto koondise liige, oma külaskäigu ajal aga vil! kogu liige Tallinnas Hillar Lauri.
Vironia sajandjuubeliaastal Toronto koondise tüüpiline argipäev, õigemini tüüpiline sügise-talve-kevadekuise viimane reede õhtu, algas aastakümnete traditsioonide kohaselt informaalse supeega. Kui üheksakümnendate aastate alguses võis märgata veel pool tosin Tartuaegset meest, siis 2000. a. sügisel oli neid oodata parim juhul kaks-kolm. Kui üheksakümnendate aastate alguses võis märgata supeelauas kakskümmend või kolmkümmend keskealist viroonlast, siis 2000. a. sügisel oli nend arv kahanenud poole võrra. 2000. a. sügiseks oli aga oodata rebaste juurdetulekut, kuna nendest keskealistest viroonlastest (nüüd valdavas enamikus pensioni poole rühkivate inseneride, majandusmeeste, advokaatide, arstide ilmega) oli saanud juba ülikooli astujate, mitmel juhul ka eesti keelt valdavate, isad. 2000. a. suve kuulujutud rääkisid et võis loota, esimeseks korraks umbes kümne aasta jooksul, kaheksa-küne-päisele rebastekontingendile.
Sisse astudes supee ajal Tartu Kolledzhis asuvasse Vironia punkrisse, torkas 2000. .a. vaatlejale silma, peale eesti rukkileiva taldrikute ja Ontario Molsoni ja Labatti õllepudelite, ka eesseinal asuv klaasustega kapp Vironia lippudega. Sealt võeti Vironia atribuutika kui käsk oli antud, nii 19:30 või 19:45 paika, toole rivistada koosolekuks. Eestseisuse laud kord kaetud violetse riidega, violett-must-valged (tavaliselt süütamata) küünlad kord asetatud riidele, kvoorumileht kord varustatud allkirjadega, andis seenior rapiiriga laualelöömisega stardisignaali. Siis oli tavaliselt umbes tunniks ajaks Toronto-Toronto-Toronto hüplev inglise ärikeele sumin Toronto Vironiast välja tõrjutud, ja tõsised asjad käsil.
Nii kulges tavalise argipäeva koosviibimise esimene osa. 1998-99. a. talvel sai jälle, peale mõneaastast soikujäämist, teretulnud kombeks pidada referaate pärast formaalse, maakeelse, koosoleku lõppu. Kooskõlas Toronto ärielu üldise tõsidusega olid referaadid seotud kõnelejate leivatööga--kas näiteks mänadzhmendis, või siis jälle kliinilise psühholoogia kui teadusala edasiarendamises. Elavad küsimused, kuguni vastuhüüjed, näitasid aga, et kuulajaskonna kohati hallinevatele juustele vaatamata ei olnud kadunud teatud tervislik burshi vaim.
Vironia spordielu kestis pagulusaastate traditsioonide kohaselt edasi suusapäevade, golfiturniiride ja squashiturniiride näol.
Järjest rohkem pandi rõhku Toronto Vironia veebile kui suhtlemisvahendile. Ka mõnda üksikut julget Torontos toksivat raalurit oli 2000. a. jooksul nähe Vironia vestluslistivoolus.
Toronto koondise kevadkommerssi pidamise komme jäi vaikselt, vist üheksakümnendate aastate jooksul, ära. Selle vastu aga osaleti EKL-i kommerssil, samuti Tartu Kolledzhiga seotud Akadeemilise Kodu suve- ning vanaaastaõhtuüritustel. Aastapäevakommerss jäi elujõuliseks. 2000. a. oli see kavandatud 17.-19. novembri nädalalõpuks, jättes võimalust edasi lennata Eesti suurpidustustele järgmisel nädalalõpul.