See oli sügav-lumisel õhtupoolikul 24. detsebril 1939, kui mu koolivend ja coeter Heino Õunapuu lahkus mu Tallinna kodust, et sõita Tartu, oma kodulinna, ja seal abielluda.
31. detsembri öö jooksul haaras kommunistlik terrori käpp Heino Õunapuud, mind kui ka mõndagi teist viroonlast. Ta arreteeriti Tartus ja läks Tartu vanglas piinarikka teekonna järele märtrina surma.
17 aastat hiljem ühel suvisel õhtul kaugel kodumaast, Laurentieni mägede vahel põline kambjalane reservleitnantKarl Pruuli jutustas, et omakaitse ühe löögiüksuse juhina olid nad 1940. a. suvel vallutanud Tartu vangla ja seal naabruses tabanud ühe vangivalvuri kes oma viimase pihtimusena andis ülevaate kommunistide hirmutegudest Tartu vanglas.
Tabatu ei mäletanud palju nimesid, kuid ta mäletas kindlasti ühte--Heino Õunapuud--kes oli kõik peksmised talunud, kes terrori aasta jooksul Tartu vanglas ainsa eestlasena poolnud andnud ühtegi ülestunnistust, ega võtnud omaks süüd ja kelle vastupanu murdmiseks ei jätkunud NKVD timukail küllalt piinavõtteid.
Viimasel ülekuulamisel oli Heino (peksust moonutatud ja lõualuud murtud) ette toodud neli ta kaaslast ERK (Eesti Rahvuslaste Klubi) põrandaalusest vastupanu organisatsioonist kes olid kõik üles tunnistanud ja kinnitasid, et Heino kuulub samasse gruppi. Heino Õunapuu oli vaid korraks ohanud ja vastanud: "Kui on nii, siis on nii. Mis te siis minu käest enam küsite."
Tema viimasest Kolgata teekonnast pole enam teateid.
Et Heinos, meie elegantses kaasvilistlases ja sõbras, elas tugev tahte jõud ja vankumatu rahvuslik meelsus, seda meie teadsime. Kuid et ta katsumise tunnil kasvas üle tavalisest mehest, kasvas sangariks, kes trotsis piina ja surma--seda on meil põhjust mälestada sügavaima lugupidamisega. Eriti allakirjutanul ja mitmel teisel viroonlasel vabas maailmas, kelle saatus sõltus Heino meelekindlusest ja inimlikust suurusest.
Sõber ja coeter: Sinu surm saab tasutud nii kaua kui meie generatsioon elab.