ERRB

ERRB lühendile vastav täielik nimetus on Eesti Represseeritute Registri Büroo.

Samaaegselt Memento Liidu asutamisega 25. märtsil 1989. a., s. o. märtsiküüditamise neljakümnendal aastapäeval, alustas tegevust ka teabe- ja ajalootoimkond. Kõnesolev toimkond seadis oma ülesandeks represseerimisandmete kogumise. Tegelikult olid kunagised küüditatud ja poliitvangid juba vagunites ja kongides alustanud saatusekaaslaste nimestike koostamist ega olnud seda katkestanud kogu nõukogude okupatsiooniaja vältel. Muidugi teati, et taoline tegevus oli kompartei-KGB poolt rangelt keelatud ja karistatav. Nüüd koguti need nimekirjad kokku. Üht-teist andsid ka võimuorganid, näiteks Siseministeeriumilt saadi 1949. a. küüditatute nimekiri. Kuid oli selge, et ainult vabatahtlikest koosnev toimkond ei saa paarisaja tuhande represseeritud isiku andmete läbitöötamise ja publitseerimisega hakkama. Teabe- ja ajalootoimkonna energilise ning avaravaatelise esimehe, Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) dotsent Leo Talve juhtimisel (1989-92) kasvas sellest toimkonnast välja iseseisev töögrupp, nimetusega Eesti Represseeritute Registri Büroo ehk lühendatult - Memento ERRB. Alates 1992. aastast, pärast dotsent Leo Talve surma, juhatab ERRB tööd TTÜ dotsent Leo Õispuu.

Eestis 1940.-89. aastatel okupatsioonivõimude poolt teostatud genotsiidi, inimsusevastaste ja sõjakuritegude olemuse ja ulatuse süsteemse väljaselgitamise jätkamine isikuandmete registrite vahendusel. Selles registris saab olema kuni 274 000-300 000 repressiooniakti isikuandmed, vähemalt identifitseerimist võimaldavas ulatuses. Üks repressiooniakt on ühe isiku üks arreteerimine või vangistamine, ühe isiku üks küüditamine, jne. Elektroonilisse registrisse sisestatud repressiooniaktide isikuandmete parameetreid (kuni kakskümmend parameetrit ja mõnikord ka rohkem ühe repressiooniakti kohta) töödeldakse ja püütakse jäädvustada arusaadavas vormis selleks, et mitmekülgselt ja võimalikult täpselt iseloomustada Eestis ulatuslikult ja kauakestvalt toimunud ajaloonähtusi. Andmete töötlemis-jäädvustamise eesmärgiks on ka argumenteerida Eesti kaasaegset välis- ja sisepoliitikat, muuta represseerimisandmed poliitikutele, diplomaatidele, ajaloolastele, sotsioloogidele, ajakirjanikele, üksikuurijatele ja eraisikutele paremini kättesaadavaks ning jäädvustada represseeritute mälestus - selleks, et midagi analoogilist ei saaks enam kunagi korduda.

Summaarne arv 27 4000 repressiooniakti on võetud orienteeruvatest uurimistöödest: Arvo Kuddo, kogumikus [Kahk 1991], uuris Eesti elanikkonna kadusid; tema töid arendasid edasi repressioonide täpsustamise suunas (tapetud, hukkunud, kannatanud jne.) [Talve 1991, 1992] ja [Tiit 1993]. Kui loetletud töödest saadud summaarsele arvule 274 000 lisada varade konfiskeerimisega represseeritud isikud, saab kokku ligi 300 000 repressiooniakti. Neid üldarve tahab ERRB vähemalt valdavas osas isikunimede näol kinnitada.

Seisuga 8. juuni 2000. a. oli ERRB elektroonilises üldnimestikus 133 910 repressiooniakti kirjet ning see arv pidevalt suureneb. Algandmed registrisse sisestamiseks on seni valdavalt saadud KGB arhiivitoimikutest. Andmete kogumisel, töötlemisel, registrisse sisestamisel, nimekirjaraamatute käsikirjade koostamisel ning toimetamisel töötab, ajendatuna missioonitundest, sümboolse tasu eest kümme-viisteist eakat inimest, endist represseeritut. ERRB tegevus on aastaid toetunud Riigi Arvutuskeskuse (praegu A/S Andmevara) ja Eesti Riigiarhiivi (praegu Rahvusarhiivi) mõistvale suhtumisele - õieti öelda, nende kahe institutsiooni toetuseta oleksid tulemused tunduvalt väiksemad. Abi on andnud Informaatikafond. Ülalnimetatud institutsioone on sihtotstarbeliselt finantseerinud EV valitsus. Tänuväärne on olnud väliseestlaste panus, eelkõige Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu abi näol, aga samuti väiksemate organisatsioonide ja üksikisikute annetustena.

Ühte nimekirjaraamatusse mahub 15 000-20 000 repressiooniakti ehk isikuandmete kirjet. Küüditatute esitamisel perekonniti mahub raamatusse rohkem isikukirjeid. Isikukirjed sisaldavad töödeldavate parameetritena - perekonnanimi, eesnimi, isanimi, sünniaeg, sünnikoht, haridus, tegevusala, elukoht, arreteerimise või küüditamise (represseerimise) aeg, süüdimõistva organi nimetus, (kohtu)otsuse aeg, paragrahv, karistusmäär, kinnipidamiskohad, mahalaskmise, hukkamise või haiguse läbi suremise aeg, invaliidsuse andmed, karistusmäära muutumine, vabastamise aeg, vabastamisele järgnevate õiguste piiramine jne. Sageli on teada vaid osa loetletud parameetritest.

Aastatepikkuse töö tulemusena on ilmunud järgmised eesti-ja inglisekeelsed nimekirjaraamatud:

• "Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988 (§58). Köide 1." Koost. Leo Õispuu. Tallinn, 1996. 878 lk., illustr. (20 164 arreteeritu registrid.)

• "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. Köide 2." Koost. Leo Õispuu. Tallinn, 1998. 872 lk., illustr. (15 001 arreteeritu registrid; 1. ja 2. köite summaarne statistiline ülevaade.)

• "Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. 1. osa." Koost. Leo Õispuu. Tallinn, 2000. Illustr. Saatesõnad, sissejuhatused; Memento juhtivtegelased: lühendid; dokumendid, fotod; statistika; küüditatute registrid Eesti kohanimede ja Siberi asumispaikade järgi.

• "Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. 2. osa." Koost. Leo Õispuu. Tallinn, 1999. 736 lk., illustr. Kokku 29 858 isikukirjet perekonnapeade nimede tähestikulises järjekorras.

Järgmistena on kavandatud eesti-ja inglisekeelsed nimekirjaraamatud:

• "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. Köide 3." Koost. Leo Õispuu. -Planeeritud on publitseerida 2001. aastal, mahuga 850 lk., illustr. Elektroonilises andmebaasis on ligi 20 000 arreteeritute isikukirjet. Peale uute isikukirjete on raamatus 1., 2., ja 3. köite ühine statistika ja ühine alfabeetiline lühiregister. Käsikirja ettevalmistustöödest on tehtud ligi kuuskümmend protsenti.

• Küüditamine Eestist Venemaale. Juuniküüditamine 1941.a. ja küüditamine teistel aastatel. Ligi 11 000 isikukirjet on elektroonilises andmebaasis. ENSV Siseministeeriuimi arhiivis olevad küüditatute perekonnatoimikud on läbi vaadatud, isikutoimikuid veel töödeldakse. Käsikirja ettevalmistustöödest on tehtud ligi seitsekümmend protsenti.

• Vabadusvõitlejad. Ilmselt tuleb kaks köidet. Siia kuuluvad 59 000 sõjaväkke mobiliseeritut ja täiendavalt 16 000 metsavenda.

• Sundmobiliseeritud Venemaa tööpataljonides. Ligi neljakümne protsendi ulatuses on olemas puudulikud käsikirjalised algandmed. Mobiliseeriti 32 100 + 2 500 meest, neist 12 840 hukkus tööpataljonides, umbkaudu kolm protsenti arreteeriti ja 3 210 hukkus teel Venemaale.

• Sõjapõgenikud (sealhulgas ka ümberasunud) Rootsi (7500 + ?), Saksamaale (14 403 + 7000 + ?), Soome (500 + 3350) ja mujale, kokku ligi 100 000 inimest. Vähemalt 2 köidet.

• "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. Köide 4." Sealhulgas kohtuta mahalaskmised. Osa andmeid on olemas, kuid 10 000-15 000 isikukirjeni jõudmiseks kulub palju aega ja vahendeid. Vaja on teha väljakirjutusi Venemaal asuvatest arhiivimaterjalidest.

• Represseerimine varade äravõtmisega. Küllaldane elektrooniline andmebaas on olemas. Raamat koosneb statistikast, põhiandmestikust omanike alfabeetilises järjekorras, aadresside ja varaliikide registritest.

• Venemaa eestlaste saatus. Elektroonilises andmebaasis on üle 800 isikukirje. Ligi 3000 hukatud eestlase andmed on Leningradis 1937-38. aastatel mahalastute nimekirjaraamatutes.

Memento ERRB senise töö üks üldisemaid järeldusi on sama, mida on öelnud kaitseminister Jüri Luik oma kõnes rahvusvahelisel konverentsil "Kommunismi kuriteod", 14. juunil 2000. a. Tallinnas: "...meie rahva intellektuaalne paremik, vaimsed ja eetilised liidrid kas tapeti füüsiliselt, saadeti Siberisse või pidid nad Läände põgenema."