Aastapäeva pidustused Torontos

Vil!vil! Madis Virro (c. 1968/II) ja Toomas Kütti (c. 1975/II) töörühm korraldas Toronto juubelipidustused teadmises, et suurjuubeli raskuspunkt sai asuma, esimest korda 1935. a. juubelist saadik, Eestis. Seega oli terve Toronto toiming kalendrisse paigutatud nädal enne Eestis peetavat, võimaldades umbes kahekümnel mehel Põhja-Ameerikast (neist rõhuv enamik Torontost) aegsasti Eestisse edasi sõita. Konvent jäi tänu võlgu korraldajatele ennastsalgava panuse eest:

Toronto 2000. a. juubelipidustused algasid kell pool kaheksa 16. novembri õhtul, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) egiidi all. Vana-Andrese müüride vahel oli kõik vaikne, südamlik, püha. Vil! dr. Roman Toi (c. 1936/II) orelimäng sidus kogu jumalateenistuse soliidseks ja tasakaalukaks tervikuks. Preluudium oli tema enda loodud, pisut dramaatikasse kalduv, fantaasia ja fugaato G-duuris, mille põhiteemaks oli Riia-aegne värvilaul Auf traute Brüder zum Gesang. Nii preluudiumi kui ka postluudiumi (improvisatsioon lõppkoraali "Õnnista ja hoia" teemal) juures paistis välja veel kaks motiivi, kummastki mõned üksikud taktid - "Vennad, siin on venna käsi" ning Gaudeamus. "Mälestamiste" (lahkunute eest palvede) juures kostis uuesti Auf traute Brüder, seekord aga dr. Toi In memoriam-rubriigilises loomingus, G-mollis. Oreli n.-ö. alusele oli suursugune pealisehitis akadeemiliselt segakoorilt "Ööbik", Charles Kipperi juhendusel: arumlauamomendil pakuti Mozarti Ave verum corpus ning, Urve Soopere-Mitt obligaatviiuli tundlikul saatel, Bachi Jesu, bleibet meine Freude (Jesu, joy of man's desiring).

Oma jutluse tekstiks valis E.E.L.K. õpetaja vil! Hannes Aasa (c. 1992/II) Matteuse evangeeliumi seitsmeteistkümnenda peatüki kirjelduse Jeesuse ajutisest muutmisest kõrgel mäel Peetruse-Jakoobuse-Johannese juuresolekul. Inimesel, toonitas jutlustaja, on loomulik tung ja vajadus pidutsemise järele, nagu me näeme ka Peetruse kohmakatest sõnadest, "Issand, siin on hea olla; kui sa tahad, siis ma teen siia kolm telki ..." Peame aga, nagu Peetruski, kunagi joovastusemäest alla tulema, siirdudes uuesti argipäeva orgudesse. Kuidas siis suudame püharõõmu sälitada? Muud lahendust, nentis jutlustaja, ei ole, kui talletada seda, mida meile rõõmuhetkel tunda anti, oma südamesse.

Armulauas talitasid E.E.L.K. peapiiskop EÜS vil! Udo Petersoo ning õpetaja Hannes Aasa (kes rõõmustavalt ka laulis liturgilisi elemente).

Teenistusele järgnes kohvilaud, kus Toronto koondise seenior vil! Jaakko Pettinen (c. 1991/II) lühidalt ja siiralt tänas peapiiskoppi ja Vironia teisi külalisi.

Osavõtt töönädala sees toimunud jumalateenistusel oli viisakas-tagasihoidlik. Selle vastu oli aga hoogsalt osalejaid (109 meest, külalised kaasa arvatud) päev hiljem, vennastuspeol, Toronto Ülikooli üliõpilasmajas Hart House'is. Ennesõjaaegset põlve esindasid vil!vil! Valdeko Alajan (c. 1933/II), prof.-emeeritus Ants Elken (c. 1934/II), Washingtonist külla tulnud dr. Leo Kuus (c. 1934/II), Chicagost külla tulnud Udo Jürima (c. 1937/II), Montréalist külla tulnud Harald Tamm (c. 1937/II) ja dr. Endel Arro (c. 1938/I). (Jumalateenistusel ja kaatripäeval osales veel vil! Jüri Elken, c. 1934/II.)

Pärast kogunemist kella kuueks East Common Room'i siirduti Great Hall'i grupipildistamiseks ja peopidamiseks. Õhtu tõsidust alla kriipsustasid lossisaali eesotsa paigutatud Vironia lipp, sajandijuubeli "KV C" logo, eestseisuse laud ja Toronto koondises läinud aastakümnetel valminud vapp oma üheksa väiksema lipuga.

Leinaseisakus mälestati viimase kahe aasta jooksul lahkunuid. Siinjuures aga, tagasivaatava kirjaniku litsensiga, täiendame sellel vennastuspeo õhtul toimunu viieaastase loetelu äratoomisega, esitades ka, võimaluste piirides, lisaandmeid:

Piduliku konvendi avas seenior Jaakko Pettinen tähelepanekuga, et aasta ei olnud tavaline ega päev tavaline. Ehkki juubelijoovastus oli tervet Vironiat haaranud, kõige suurem rõõm oli siiski sellel päeval nii suure rebastekohordi puhul. Seltskond võttis neid sõnu vastu tugeva jalgadehõõrumisega, teadmises, et sel aastal oli astunud Toronto Vironiasse kaheksa rebast, et erakorraliselt suurde Toronto rebastekontingenti kuulus ka kaks varem, 1998. a., lihtliikmeteks saanud meest ja et USA lääneranniku koondises oli hetkel neli lihtliiget (kellest üks oli suutnud ka Toronto pidustustele tulla). Edasi märkis seenior, et rebased on korporatsiooni tulevik, ja et julge, võib-olla hulljulge, kuid siiski realiseeritav, on ettepanek, et kunagi hakkavad Toronto rebaste kontingendid Eestis oma värve kätte saama. Oma ennustuse, et Vironia jääb põlvest põlve kestma, tõestuseks esitas seenior veel tõiga, et neil päevil sündis Torontos vil! Tormi Jõgeda perre väike poeg.

Oma kõnes isamaale märkis vil! Toomas Saar (c. 1955/II), et taasvabanenud Eesti elanikkonast on umbes neljakümmend protsenti venelased, kes aga järgmiste aastakümnete jooksul kaovad kultuuriliselt üldise eestlaskonna hulka. Kui puhas on siis Eesti veri? Põlisrahva verd, nentis ta, on varemgi lahjendatud, kas mõisnike ajastu "esimese öö privileegi" näol või sõdade käigus. Tegelikult, järeldas kõneleja, on bioloogiline kandepind mitte primaarse tähtsusega: kaine tõe järgi on (vastupidiselt naiivsele puhastvere-ideoloogiale) eestlane see, kes meie maad ja rahvast austab, kes ise tahab-julgeb eestlane olla. Maa ja rahva austamise nimetamine viis kõneleja lühikese ajaloolise küsimuse juurde, millega ta ka lõpetas: mida laulsid meie eelkäijad Eesti hümni asemel Vironia kommersidel Riias, enne Eesti Vabariigi teket, kui tuli pühalikult toonitada oma truudust eesti rahvale?

Kakskümmend kuus minutit peale kaheksat kõlaski "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm," viies õhtut edasi vennastuspeo staazhini.

Vennastuspeo jalule seadmises, oma kõnes Vironiale, toonitas vil! Toomas Arget (c. 1971/II), et Vironias kasvatataske noori vabas vaimus, ilma ideaalide-filosoofia pealesurumiseta. Kõnelejale oli Vironia vanu albumeid sirvides silma torganud, kuidas mõned mehed olid olnud kogu korporatsioonis oleku jooksul, kas neli-, viis- või koguni kuuskümmend aastat, tulise hingega selle suure ülesande juures. Edasi tsiteeris ta vil! Voldemar Ernesaksa (c. 1923/II) sõnu 1956. a. albumis, kirja pandud ajal, mis nüuüdisajast keerulisem: " ...inimeselt saab võtta ainult tema materiaalseid varasid, mitte vaimseid. Haridust, kasvatust, moraali ja tõekspidamisi ei saa inimeselt keegi võtta, kuni tema ise neid väärtusi üle parda ei heida. Üheks selliseks väärtuseks, mille meie, viroonlased, võisime endaga pagulusse kaasa võtta, on Vironia kasvatus ... "

Järgnes kõne võitlusvalmidusele, mille alguses vil! Robert Hiis (c. 1985/II) märkis, et kui Eesti vajab meie abi, siis järgime kutset. Rõhutades veel, et on kergem võita, kui võitu hoida, tuletas ta meelde Vabariigi presidendi poolt läinud suvel Torontos peetud Esto jooksul püstitatud ülesannet just võitu hoida, ja seda just väliseestlaste poolt - anda kaasabi poliitilistel foorumitel, et Eesti võetaks kiiresti vastu Euroopa Liitu ning NATO-sse. Siis aga jõudis Robert Hiis oma mõttekäigu tuumani, kutsudes üles analüüsima, mille pärast võitlusvalmidus on meile isiklikult tähtis. Peame küsima, mida tahame oma saatuseks: alles siis kui suudame vastata, saame öelda, et meis valitseb võitlusvalmidus. Võitlusvalmidus (nentis kõneleja) on hingeline ehk spirituaalne omadus, mis tekib siis, kui meil on armastus, kui meis leidub valmidus teha kellegi teise elu paremaks - nagu seda näiteks oli neil noorelt surnud sõduritel, kelle sõrmede vahel leiti Teise maailmasõja Narva rindel oma emade fotod.

Neile patriootiliselt meelestatud kõnedele oli säravaks kontrapunktiks USA lääneranniku vil! Mati Otsmaa (c. 1973/II) kõne noorusele. Kõneleja nii silmapaistev nooruslik ilu (seletas ta) oli Kalifornia kliimast olenev - "ja mul siiski aastaid rohkem, kui te oskate arvata." Samuti on Vironial aastaid rohkem, kui osatakse arvata: sada aastat, mis on möödunud tohutu kiirusega, kuid mille vältel on Vironia noorena püsinud.

Nelikümmend üks minutit pärast üheksat algas Gaudeamus'ega see maruline laulutorm (Eesti hümn oli olnud paratamatult vaoshoitud, viisakas, pühalik), mis õhtu edaspidist arengut nii iseloomustas ja millist Great Hall'i tüsedad sarikad olid, kui varemalt kunagi, siis küll mitte sageli, läbi elanud. Viimane Pereat tristitia't saatev veiniklaasi-kahvli kõlin vaibunud, asuti shtekkimisele, mille juurde kõlasid hoogsad taktid ("Siin on karik, võta kätte ..."; "Kui iial üksteist näeme, siis ikka vennaks jäeme ..."). Need algasid minut pärast kümmet, ning mõõgad saadeti puhkusele kakskümmend üks minutit hiljem. Tundus, et seega oli söögivaheaeg (puhvetis ootas lõhe, forell, kalkun, cannelloni) ausas palehigis ära teenitud.

Tund aega hiljem algasid mitte vähem hoogsad laulupuhangud, juba varem mehetööd teinud cantandi vil! Allan Liigi (c. 1975/II) juhendusel. Seekord aga pani Liik kõnelema oma nelikümmend aastat tagasi Saksa Liitvabariigis toodetud, hiljuti Eestist muretsetud, akordioni. Laudkonna joovastusel piire polnudki, kui kostis nii Liigi, akordioni kui ka terve rebastekontingendi püstiseisva koori saatel muuseas "Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule ..."

Kella üheks oli Hart House'i pidu ametlikult läbi. Siirduti kilomeeter loode, Tartu College'i suurde saali, kus võis valitseda, nagu keegi kord aastakümneid tagasi maakeeles kirjutas, see "teatud sürrealism, mis pärast keskööd lubatav". Vastandina varasematele suurpidustustele Tartu College'is, oli seekord aga sürrealismis märgata teatud mõõdukust: olümp küll meelitas ronijaid, kuid see oli olümp, mille tipul klaver oma traagilist saatust ei oodanud, mille kõrgendikelt lundki ei sadanud - olümp, mille ülesehitus oli keskikka jõudnute kodanike temperamendi kohaselt soliidne - kolmekorruseline, viisakalt kulmineerudes picnic-lauaga, millel suupistetetaldrikud olid päästetud läinud õhtu E.E.L.K. kovhilaualt.

Järgmisel päeval oli alguses tõsisem ilme, kultuurne, ka juba tegelikus mõttes teaduslik. Juubeliaktus daamide osavõtul toimus Toronto põhjapiirkonnas, Westin Prince Hotel'i Princess Room'is. Saali seinad olid palistatud Vironia fotode pannoodega, milles tuletati meelde Riia ja sõdadevahelisi momente ning hilisematest aastakümnetest näiteks Toronto koondise endised C!Q!-d aastail 1961-63, 1964-67, 1968-70. Kahe rapiiriga varustatud seenioride laua juures võtsid istet Toronto nimel Jaakko Pettinen, USA idaranniku nimel dr. Leo Kuus, USA lääneranniku nimel Mati Otsmaa. Lipuvalvel seisid imponeeriva pikkusega mehed vil!vil! Aarne Randsalu (c. 1960/II), Toomas Trei (c. 1969/II), Lembit Nieländer (c. 1973/II) ja Toomas Sepp (c. 1977/II).

Kakskümmend viis minutit neljast läbi avas toiminguid Toronto seenior, lausudes tänusõnu kõigile, kes olid tulnud "osa saama meie suurest rõõmust".

Korp! Fidentia esindaja vil! Tamara Norheim-Lehela tervitas Vironiat korp! Amicitia, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, Filiae Patriae, korp! Indla ja Fidentia nimel, tuletades meelde Vironia lipukirja sisu ning soovides Vironiale edurikkaid tulevikuaastaid.

EKL-i tervitusel, kodueestlase korp! Rotalia vil! Raul Sinimäe poolt, oli silmapaistev selge mõistmine Välis-Eesti külmasõja ajalisest problemaatikast: maapaos, kaasa arvatud "siin mõnusas ja kenas Kanadas", oli (nentis kõneleja) tulnud võidelda magusa näoga ahvatleva kultuurse assimileerumise kiusatuste vastu.

Nagu vennastuspeol, nii ka osutus järgmine aktusepäeva kõne, EÜS vil! Enn Varriku tervitus, värskendavaks kontrapunktiks tõsistele ettekannetele. Avaldades oma headmeelt, et nüüd ka Vironia oli jõudnud sajalistesse klubisse, küsis EÜS-i esindaja, mida võiks oma nooremale vennale kingitusena pakkuda. Vastates oma küsimusele, toonitas ta õpperaamatute tähtsust ning andis üle EÜS-i saja-aasta juubelialbumi, meelde tuletades, et seal on muuseas ära toodud EÜS-i 1870-date püüdlused "Vironia"-nimelist korporatsiooni asutada Tartus. Suurel aplausil nentis EÜS-i esindaja edasi, et võiks veel oma väiksele vennale väikse pudeli anda - tegelikult (nagu sai tuvastatud põhjalikul juurdlusel Westin Prince'i katusekorrusel peale kella kahte järgneval hommikul) kuueliitriline Asti Spumante.

Kirjalikud tervitused luges ette aktuse tseremooniatemagister vil! Jaan Meri (c. 1968/II):

Järgnes muusikaline veerandtund. Suurbritannias sündinud klaverikunstnik dr. Tiiu Haameri esimeseks alma mater'iks oli olnud University of Toronto. Ta oli doktoreerunud aga University of Michiganis, olles seal õppinud muude seas klaverivirtuoosi Gyorgy Sandoriga. Pärast mitmeaastast õppejõu tööd Albertas (kusjuures ta oli esinenud ka muusikakriitikuna "Edmonton Journal"-i veergudel), oli ta siirdunud 2000. a. uuesti Ontariosse. Seal asuvas Brock University's oli ta oma Vironiale esinemise hetkel Artist-in-Residence ning klaveriala abiprofessor.

Oma esimeseks palaks pakkus dr. Haamer ühe Poulenci valsi, hoiatusega, et tegemist on muusikaalse paroodiaga. Peale seda intrigeerivat, jõulist, mõnevõrra otsivat-hüplevat sissejuhatust, kostis Bachi Wachet Auf'i astmeline-majesteetlik arhitektoonika. Viimasena pakkus kunstnik Chopini Fantasie Impromptu. Selle kõrgromantika kestel, tõlgendatud vabalt, elastse dünaamilisusega, veenva tragöödiaseletusega (mis siiski ei laskunud iaalgi sentimentaalsusesse) võis kuulajaskond endalt küsida: kas ei tule eestlusele kord kasuks tungida kaugemale ka poola tunnetemaailma?

Teaduslik kõneleja vil! Margus Heinmaa (c. 1983/II) oli saanud B.Sc. kraadi University of Toronto's zooloogia alal, magistri Helsingin ylopistos. Vironia juubeliaastal oli ta doktoritöös edasi jõudnud University of Guelph'is, Ontarios, ja oli aktiivne nii Eesti kui ka laiemalt Baltikumi psühholoogide ühingutes. Kõne "Ütle mis elul on viga? Kas kiirem, keerlulisem, vahest kurvem? - Psühhoteraapia ja psühholoogiline muutus inimeses" põhiseisukohad olid järgmised:

Kümme minutit enne kuut lausus vil! Heiki Tamm (c. 1962/I) lõppsõna. Selles tuletas ta meelde Vironia ajaloo neli etappi (Riia aeg, sõdadevaheline epohh, külm sõda, nüüdisaeg), toonitades, kuidas Vironia asutajaliikmete nägemus oli suutnud Vironiat liituda tugevaks, tänapäeval globaalseks, sõprusringiks.

Aktus lõppes Eesti hümniga.

Toronto piduvaim kulmineerus perekonnaõhtuga, Prince Hotel'i läheduses asuvas Donalda Club'is, kuhu kogunes, tänu 170-liikmelisele osavõtule, küllaltki jõuline Vironia üüritud limusiinide rida. Miljöö oli intiimne: valged aluslinad laudadel, neile poolpõiki asetatud väiksemad mustad linad hõbeda konfettitaoliste tärnidega, laual veel väiksed valged küünlad, violetsed iirised. Kokteilidele-hõrgutistele järgnes õhtueine (porgandisupp; beef tenderloin, brokkoli bearnees kastmega, lauaveiniks chardonnay ning cabernet sauvignon; külmutatud magusroog).

Jätkuvat kõneainet pakkus õnnestunud, koguni novaatorlik, rebaste video-cum-teater. Etendus algas reklaamiga, õigemini kurikuulsa MasterCardi televiisorireklaami paroodiaga: anti mõista, et MasterCard hõlbustab katta küllaltki suuri fraki, limusiini, Donalda Club'i ja eluaegseks viroonlaseks saamise kulusid (arvud ilmusid Donalda salongi hiigelteleviisori linale igati korrektselt, Eesti kroonides); siis seletati aga, umbes nagu seda ka tegid juubeliaastal MasterCard'i tegelikud reklaamikirjanikud, et rebaseks olemine juubeliaastal - "see on priceless." Reklaam läbi, algas reportaazh. Sealjuures näidati rebaste jalgpalli treeningut oldermani Toomas Kütti juhendusel University of Toronto lõunapoolsel spordiväljakul. Ootamatu, traagiline õnnetus raius maha oldermani pea, mida masendatud rebased siis panid oma joogijahutisse. Pea aga rääkis edasi, manitsedes oma kasvandikke, koguni saates terve hooletu coetuse nurka. Peale vaevalisi seiklusi (kus ootamatult, taksojuhi kaameorollis, esines ka teatud grotesksusega naeratav Allan Liik) leiti sobiv nurk, mis mahutaks terve coetuse ära, ja see just Donalda Club'is. Lõppes video, algas teater: Donalda saali toimetatigi joogijahuti, rebased asusidki nurka ja avataud joogijahuti sügavusist kostis (magnetofonilt) oldermani "Üks, kaks, kolm ... välja juua." Kummardusena Põhja-Ameerika valitsevale poliitilisele korrektsusele toonitas rezhissöör reb! Markus Saks kirjalikult televiisorikraanil, et tegelikult ükski olderman polnud hurt or otherwise injured in the making of this video.

Muusikalises osas pakkus Ron Starr Music Lovers Orchestra glennmillerlikke efekte, nii aeglaste kui kiirete fokstrottide näol. Selle vastu esitas Horge Lopes Latin Ensemble kuumi ladina rütme, mille hulgast ei puudunud ei tango ega lambada.

Kella kahe paiku siirdus mitmekümneliikmeline peorühm edasi Prince Hotel'i katusekorrusele, kus kõige vapramad jäid koiduni, külastades ka hotelli hommikueinelauda.

Kaatripäev toimus jõuluvanaparaadi tähe all, kusjuures Bloor ja teised tänavad Tartu College'i vahetus ümbruses oli palistatud sajade tuhandete pealtvaatajatega. Need umbes nelikümmend meest, kes pärastlõunase rahvamöllu läbi Tartu College'isse pääsesid kella ühest peale, istusid suures keldrisaalis õlu ja vorsti-hapukapsa juures. Kuni umbes kella kaheksani õhtul vahetati muljeid ja kujutati ette, mida järgmisel nädalalõpul - kui tegevus sai kanduma n.ö. provintsist metropoli - Tartu Laial tänaval oodata võis.