Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{oschihalejev} parandagu veebilt tõommatud korrektuure
ja {tkarmo} kandku parandused SGML-li allikasse
__TEHTUD@20010720T202728ZÜlaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Lainvee, Rikken, Sestov, vennad Kuttid, Kauba, Tomingas ja nende ridade kirjutaja Arnol-Karl Rammo--kõik vironused--paiskas 1941. a. juulimobilisatsioon kodust kaugele Põhja-Venemaale. Sõit läks lahti Tallinnast Ülemiste jaamast. Kaubavagunid, kuhu oli sisse ehitatud narid magamiseks, tuletasid meelde küüditamist, mil kümned tuhanded süütud inimesed vägivaldselt Eestist minema viidi. Lahkumisel seisime vaguni avatud uksel ja laulsime valvelseisangus Eesti Vabariigi hümni. Paljud saatjad, enamasti naised, nutsid. Meil, noortel uljaspeadel, aga jätkus tõsidust ainult nii kauaks, kuni Tallinn selja taha jäi.
Olin oma vagunis ainus vironus ja ainus pessimist, kes arvas, et loodetav välksõda venib pikale. Tuletasin kaaslastele meelde Napoleoni, kes mujal Euroopas sammus küll võidult võidule, Venemaalt aga pääses hädavaevalt häbiga põgenema. Mulle vaieldi ägedalt vastu ja öeldi, et fritsud on hoogsa pealetungiga juba Aegviitu jõudnud ning raudteeliini seal läbi lõiganud. "Küll näed, homme-ülehomme oleme kodus tagasi." Küllap levitati sellist teavet meeste hulgas teadlikult igasse vagunisse jaotatud üksikute kommunistide või komnoorte poolt, sest terve rongi satjaiks oli ainult käputäis sõjaväelasi ja noored mehed oli tarvis ometi vaenlase kätte langemise eest ära viia.
Aegviidu läbisime ööhämaruses ja varahommikul jõudsime Narva. Siin oli laadimisel lõhkenud laskemoonavagun ja telefonitraatides rippus õlast ärarebitud mehe käsi. Olen pärast seda esimest tugevat sõjamuljet näinud paljusid hukkumisi, kuid see traatides rippuv käsi püsib küll vist surmatunnini meeles.
Lõbusad lorilaulud, anekdoodid ja naljakad elujuhtumised olid vagunis peaaegu kogu tee ainsaks kõneaineks. Ka pärast Narvat, mil saksa luurelennukid kuulipildujatega meie rongi ründasid. Alles siis, kui jõudsime Kotlase lähistele, kus algasid vangilaagrid, lõigati lõbusus nagu kääridega läbi ja mehed muutusid surmtõsiseks: "Ah nii, et vangi, mitte sõjaväkke tuuakse meid!"
Esimene mulje Kotlasest oli kohutav: mustus ja korralagedus oli see, mis igalt poolt vastu vaatas. Ööbimiseks anti meie kasutusse koolimaja, kus samuti oli ääretult must: õppetöö lõpust saati polnud siin üldse koristatud. Ja rongitäis mehi ei mahtunud ka hästi ära. Mäletan, et minul ja paljudel teistel tuli esimesel ööl magada prahti täis trepiastmeil. Järgmisel päeval jäin haigeks ja diagnoositi düsenteeria. Ainsaks ravimiks pisikeses nakkushaiglas oli kange hiina tee.
Kotlasest viidi meie tööpataljon paari nädala pärst ära umbes 70 km põhja pool asuvasse Krasnoborskisse, kus tuli ehitada lennuvälja. Siin olid juba veidi paremad olud. Enne sõda valminud kolhoosi klubihoone saali olid ehitatud kahekordsed narid. Laval seisis tiibklaver "Rönisch", mis öeldi olevat kaaperdatud Baltimaades. Et meie hulgas oli ka helilooja Raimond Valgre, siis läks juba teisel-kolmandal päeval pärast tööd lahti hoogne kontserttegevus. Paljude heade laulumeeste hulgast on eriti meelde jäänud maaler Eramaa, kelle repertuaar oli tohutu, selles ka rohkesti pikantset elevust tekitavaid laule.
Kui lennuväljal Rikkeniga paaris töötasime, siis aitas ta mul täiendada mu teadmisi vene keeles, mida ta vabalt valdas, mina aga tundsin nendes piirides, nagu nõuti pangatöötajatelt--kolme kohaliku keele (eesti, saksa, vene) valdamise eeskirjadest lähtudes.
Tihti oli mu töö-paarimeheks ka Kristjan Palusalu, Berliini olümpiamängude kahekordne võitja (suri 8. mail 1998). Saime headeks sõpradeks ja ta usaldas mulle, et ega ta kaua niisuguse näljatoiduga, nagu meile antakse, siin vastu ei pea. Maadlejana on ta kogu senise elu olnud tugeval toidul ja tunneb, et jääb päev-päevalt üha nõrgemaks. Kas surra või põgeneda, muud väljapääsu ei ole. Ja ühel ööl põgeneski meie töölaagrist 20 meest, nende hulgas ka Palusalu. Ajakirjanduses on väidetud, et põgenikke juhtis Palusalu. See pole õige. Palusalul polnud selleks minu meelest kohast iseloomugi. Põgenemise organiseerijaks ja juhiks oli aspirant Männik. Ka see on vale, et neil polnud ei kaarti ega kompassi. Männik ise näitas mulle oma väga täpset Arhangelski oblasti kaarti ja kompassi. Need läks tal korda Kotlases kelleltki osta.
Paari kuu pärast sai töö Krasnoborskis otsa ja tuli asuda uuesti pargastele ning sõita mööda Severnaja Dvina jõge Arhangelskisse. Siin oli vaja valmis teha uus sadam ja mõned laohooned lääneliitlastelt lubatud sõjalise abi vastuvõtmiseks. Kauba, kes ülikoolis alustanud õppimist arstiteaduskonnas, sai arstiks, Sestov elektrikute brigadiriks ja Tomingas laeva vintsimeheks saabunud kauba mahalaadimsel. Oli ääretult raske töötada. Toit oli veel viletsam kui Krasnoborskis ja sellestki vähesest varastati suur osa ära: ülemused pidid iga päev saama viina ja viina sai toiduainete eest. Varastasid kokad, laohoidjad, tihti ka köögitöölised. Pole siis ime, et Arhangelskis paljud noored mehed nälga surid, eriti need, kes lisatoidu hankimiseks üldse vaeva ei näinud. Mäletan üht eriti sümpaatset lokkisjuukselist noort meest, kelle surivoodil kaaslased juba kaklesid päranduse pärast veel enne, kui mees hinge heitis.
Olen alati pidanud eestlasi teistest rahvastest paremaks, nüüd aga valmistas nähtud pilt mulle esimese sügava pettumuse. Teiseks suureks raskuseks oli Arhangelskis väga käre külm, sageli -40oC. Meie polnud ju valmistunud talveks, isegi mina lootsin, et saab jõuluks koju tagasi. Nüüd aga oli vaja sooje riideid lisaks neile vatiriietele, mis meile pataljoni laost välja anti. Õudsa niiske külma vastu polnud isegi näokatteid, et nina ja põsenukid töö juures külmavõetud ei saaks. Siin tulid appi sõbrad--vironused. Meenub, et Lainvee pakkus mulle isegi oma sooja villast salli, mina kasutasin sallina froteerätti. Ka näokatete tegemisel oli üksteisest abi.
Palju tänu võlgnen Kaubale, kes siis, kui nälg õige teravaks läks, mu kööki tööle suunas ja ma sain seal vähemalt korra või kaks kõhu täis süüa. Ka coeter Tomingas aitas toiduga, kui ta ise vintsimehena laevas sõi. Alatasa vahetasime andmeid ja teateid, kust saab midagi juurde osta või mingi eseme vastu vahetada.
Laevas, kus Tomingas töötas, oli kaks meeskonnaliiget pärit. Kui kogu kraam lossitud sai, peitsid need mehed Tominga laeva ära ja õhtusel loendusel vastas keegi meist tema eest. Kui asi lõpuks välja tuli, olid laevad juba kaugel ulgumerel ja teha polnud enam midagi.
Ent alati ei läinud kõik hästi. Vennad Kuttid lahutati ülalt saabunud eeskirja põhjal teineteisest: üks neist jäi laagrisse, teine saadeti kaugemale põhja metsatööle. Kui otsus neile teatavaks tehti, võttis see mõlemal otsaesise higist pärlendama.
Ka Sestovil läks halvasti. Töömees, kes elektrivalgustusposte kobadega sadamakai külge kinni lõi, oli ühe puhul tööd ainult alustanud, kuid mitte korralikult lõpetanud. Elektrik ronis posti otsa ja prantsatas sealt varsti koos postiga maha. Mees jäi uimaselt sadamakaile lamama, post aga tõusis põrkest veel kord üles ja uuel allalangemisel lömastas mehe pea. Sestov võeti brigadirikohalt maha ja saadeti laagrist ära. Haigena ja nõrgana lamas meie rühmaruumis ülemisel narivoodil endine Oksenbergi ärijuht Tallinnast. Tema oli veendunud, et sõja saatus ei otsustata mitte rindel, vaid sõja lõpetab nälg. Ja see mees surigi nälga. Tema oli veendunud ... Kui pärast tema mahamatmist voodikott üles tõsteti, leiti selle alt terve toiduainete ladu: igasugu konserve, kuivatatud puuvilja, leiba jne. Neid oli mees kas ostnud või kogu aeg oma kõhu kõrvalt näpistanud, et saabuv suur näljaaeg üle elada. Kuid ta ei jõudnud selleni.
Minu vene keele õppimine tööpataljonis kestis kogu aeg edasi. Rikken abistas mind väga palju. Sõja lõpul sattusin rindeväes roodu (kompanii) kirjutaja kohale ja kuna rooduülem ise väga viletsalt vene keelt valdas, muutus ta suuresti minust sõltuvaks. Selle tõttu jäin aga eemale Saaremaa ja Läti sõjaoperatsioonilt, mis eriti palju ohvreid nõudsid, sest meie pataljon jäeti Tallinna garnisoni.
Kui Arhangelskis tugeva külmetuse tõttu tööl raskesti neeruhaigeks jäin ja pärast 1,5 kuulist haiglas viibimist jälle tööpataljoni tagasi tulin, pani Kauba mind käskjalaks nn. paranejate pataljoni (tegelikult paarikümneliikmeline haigete rühmakene). Iga päev pidin kesklinnast värskeid ajalehti tooma ja sealt uudiseid meestele tõlkima. See aitas mul kosuda, sest algul pidin umbes seitsmekilomeetrisel vahemaal ligi kümme korda puhkama, enne kui kohale jõudsin.
Kõike ei jõua siinkohal ära öelda, kuidas sõja ajal üksteist abistasime ja pealegi olid need enamasti praeguse arusaama kohaselt pisiasjad. Ometi olenes neist väga paljuski see, et II maailmasõja üle elasime ja ellu jäime. Kui ma Karl Kristenbruni kutsel 1937. aastal Vironia külalisõhtule tulin, jäi mul meie organisatsioonist väga hea esimene mulje. Aja jooksul süvenes see veelgi. Kuid sõjapäevil läbielatu täiendas seda üsna olulisel määral: need mehed olid tõelised seltsivennad. Ja see võttis südame soojaks ja aitas vastu pidada paljudes raskustes.