Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
FAILININOMENKLATUUR:
* Linux: B2b-ONNN________karjalasse.sgml
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{oschihalejev} kontrolligu keelt ja {tkarmo} pangu parandused sisse
__TEHTUD@20001007T164107Z
!_{tkarmo} kontrolligu originaali vastu
(_stenograaf jätnud paar sõna välja
burshikokkete lauses?)
__TEHTUD@20001007T190755Z
!_{helken} kontrolligu korrektuurid {tkarmo} Linuxi masinalt,
saadetud talle {tkarmo} poolt Canada Posti kaudu
(_need POLE poognad {msaks}ryhma l\~oppladumismasinalt),
eriti kontrollides
* kesõkiertue
* Käkisulmi
* kas
((__TSITAAT))lauldi Karjala üliõpilaslaule((/__TSITAAT))
v\~oi
((__TSITAAT))lauldi karjala üliõpilaslaule((/__TSITAAT))
(_kuna just nendes kolmes asjas vigade t\~oen\"aosus on eriti suur)
__TEHTUD<20001014T235959Z
__kesäkiertue, Käkisalmi, lauldi Karjala
!_{tkarmo} kandku sisse {helken}-i parandused
__TEHTUD@20001019T185307Z Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Kui ma sügisel 1937 Helsingi "uues" üliõpilasmajas asuva Karjala osakonna uksekella nuppu vajutasin, avas ukse sõbralik, filmistaari välimusega mees, kes osutus osakonna kuraatoriks, keda meie keeli seenioriks kutsuksime. Ja nii oligi see alguseks kolmele aastale, kus Karjala osakond oli mulle tõeliseks koduks, ning tollest kuraatorist Osmo Linnoilast sai mulle hea sõber kuni tema siit maailmast lahkumiseni. Õppisin arhitektuuri Helsingi tehnikaülikoolis ning seetõttu olin Karjala välisliikmeks, sest sellega liitumiseks oli vaja Helsingi ülikooli matriklit. Kandsin Vironia värve, olin igati teretulnud ning võtsin osa kõikidest nende eluavaldustest.
Osakonnas ei tuntud meile omast burshilikkust. Alkoholi tarvitamine osakonna ruumides oli lubatud ainult aastapäeva pidustustel. Käidi koos, joodi kohvi, mängiti malet ja ping-pongi, loeti ajakirjandust ning kuulati raadiot. Populaarsed aga olid "illanvietod", õhtused seltskondlikud kokkutulekud, kus tantsiti, peeti esitlusi mitmest valdkonnast ning arutati päevaküsimusi. Oli ka võimalus külalisi kutsuda. Soomlased tol ajal olid käitumiselt väga tagasihoidlikud. Poiss ja tüdruk võisid tundide viisi teineteisele silma vaadata, kusjuures kaaslase kohvile koore valamist võeti armuavaldusena. - Ei tea küll, kus meie Olav Mägi soome kombeid õppinud oli, kuid kord Helsingist tagasitulles ilutses ta rinnal Soome kaubanduskõrgkooli värvipael, mille talle naistudeng kinkinud oli.
Pidulikuimaks sündmuseks oli muidugi Karjala osakonna aastapäev, millest tavakohaselt ka mitmed Vironia esindajad osa võtsid. See aga nõudis suurt kannatlikkust, sest tantsupeole eelnes vähemalt neljatunnine lauasistumine, mehed kõik sabakuubedes valge lipsuga ning daamid pikkades õhtukleitides. Peeti arvutuid kõnesid ning lauldi Karjala üliõpilaslaule. Oli muidki kokkupuuteid hõimlastega. Meenub SELL-i (Soome, Eesti, Läti ja Leedu) üliõpilaskonverents aastal 1938, mis tõi Helsingisse hulganisti eesti tudengeid.
Vahel juhtus aga ka koomilist. Kord olid meie delegaatideks Karjalas Aleksander Kiima ja Fredi Poom, tavakohaselt majutatud üliõpilasmaja kõrval asuvasse Hansa hotelli. Olin just saabunud, et sõpru äratada, kui sisse astusid kaks karjalasest võõrustajat. Taskust võeti viinapudel ja veeklaasitäis valget viina susati Kiimale nina alla. Oleks peaaegu löömaks läinud. Kuidagi oli soomlastele mulje jäänud, et Tartus juuakse kogu aeg, märkamata ainult, et selleks teatud kord ja tava (õlu õllelauas, viin söögilauas ning konjak ja liköör kohvilauas). Asi laabus sõbralikult, kuid pidime siiski hommikutunnil vähe tulevett maitsma. Õhtu aga oleks võinud lõppeda vähe traagilisemalt. Karjala ruumid olid üsna tagasihoidlikud: eestseisuse tuba, lugemistuba (Viroonia rapiiriga seinal) ning pidusaal. Neile lisaks veel suurem esik, kus "Osakunta Mari" kohvi serveeris ja kus ping-pongi mängiti. Pesuruume aga oli üpris kasinasti, üks naistele ja üks meestele. Kui sel õhtul pidu juba täies hoos, märkasin, et mehed muutuvad rahutuks. Ilmnes, et meeste pesuruum oli juba üle tunni okupeeritud ning Karjala mehed hiilisid treppi mööda ülakorral asuvasse Savo osakonda asju korraldama. Ei olnud valikut, uks tuli maha murda ning eest leidsime Fredi Poomi magamas õndsat und. Fredi sai Hansasse pukseeritud ning pidu võis jätkuda hommikutundideni.
Osakonnas tegutsesid arvukad huviringid, millest suurimateks humanitaarteadlaste ja juristide omad. Moodustati töögruppe ning peeti sagedasi kokkutulekuid ja arutlusi. Usinasti tegeleti ka spordi ning muusikaga. Minagi mängisin lisaks tehnikaülikooli sümfooniale Savo-Karjala kammerorkestris. Iga-aastastest orienteerumisjooksudest aga võeti osa massiliselt. Eriti soojad suhted olid osakonnal Karjala kodumaakonnaga. Korjati vanavara ja rahvaluulet ning külastati kõiki keskusi.
Eriline osa oli suvistel külastusretkedel, millede ülesandeks oli pakkuda külakosti vene piiri äärsetele aladele. Mulle osutus põnevaks 1938. aasta suvel asetleidnud "kesäkiertue", kus Karjala ja Savo osakondade liikmetest koostatud mängutrupp külastas Laadoga järve kaitses olevaid soome garnisone, kellede sõjamasinad, paadid ja lennukid olid paigutatud kaljusse raiutud punkritesse. See toimus väikesel piirivalvealusel ning osalejaiks olid pisike teatritrupp, lauljatar ning neljaliikmeline "orkester". Kõik laabus hästi, sõit algas Sortavalas, külastasime mitut saart, kaasaarvatud Valamo oma kuulsa mungakloostriga. Sealt viis sõit Käkisalmi ning siis Mantsilasse järve idarannikul. Kus klaver, oli asi lihtne, kuni kord pisikesel saarel, kus teati olevat palju rästikuid, pidime esinema heinamaal, sõdurid istumas poolringis. Olin teinud oma parima ning paadisõidul transponeerinud lauljatari klaverisaate kolmele keelpillile. Ilm oli vähe tuuline ja kui algas meie viiulivingumine (lugu oli võetud Padaemandast), tundus kõik väga veidrana - oli lausa kõhe olemine. Oli väga omapärane muusika. Ja kui siis lauljatar oma aaria lahti lõi, ei suutnud meist keegi end enam vaos hoida. Üks silm kiikas nooti, teine aga otsis rästikuid: laul ja mäng jäidki pooleli. Panime pillid kotti ning Padaemand asendati minu poolt esitatud Johann Sebastian Bach'i G-molli soolosonaadi esimese osaga. Lõpp hea, kõik hea.
Laadoga idakaldal, kus Vene kohtus Soomega, oli kohalik piirivalve meid ootamas rikkalikult kaetud lauaga, kuhu kuhjatud arvukad koogid, võileivad ning ülisuured koorekannud. Piiripunkti taga, mis meist ainult paarikümne meetri kaugusel, istus venelane torni otsas ning jälgis meid kiikriga. Selleks siis eriti rikkalik laud. Tutvusime seal ka ehtsa suitsusaunaga, mis liivakivisse oli kaevatud ning kus temperatuur ületas vee keemispunkti. Soome leitnandist piiripunkti ülem aga käis mitu korda sauna ja järve vahet ning jutukohaselt sai iga kord paari naela võrra kergemaks. Et ei tekiks kergemeelseid mõtteid ega liigset silmavaatamist, toimus terve meie retk soome sõjaväekaplani valvsa silma all.
Lisaks õppetööle ning Karjala osakonnale oli palju muudki tegemist. Üliõpilasmaja vastas Heikinkatul (pärastine Mannerheimitie) asus Helsingi Eesti Selts, kus lisaks käputäie kohalikkudele võis ka kohata külalisi Eestist. Keskpäeviti aga oli kombeks kokku saada Aleksandri tänaval asuvas Colombia kohvikus. Suveõhtuti tudengite kohtamispaigaks oli "vana" üliõpilasmaja kohvik ning uusi tutvusi sõlmiti Esaplanaadil patseerides, kus mind minu Vironia tekkel tõhusalt abistas.
Oli palju uut ja põnevat, mis aga uduhõlma vajuma kipub. Oma kolme Helsingi aasta vältel ületasin Soome lahe ligi paar tosinat korda, peamiselt aurikutel "Suomi" ja "Aegna". Saabudes Helsingisse, kus mind mu tudengist toanaaber juba ees ootas, sai tavaliselt mindud Katajanoka poolsaarel asuva restoran Bellevue keldrisse, et siis seal tähtsate nägudega sigarit popsutades kohvi ja konjakit tellida. Ime siis, et pidevalt pandimaja vahet sai käidud. Olid põnevad aastad, kodunt eemal, vaba kui lind, kui ainult neid eksameid poleks olnud!
Soome talvesõda, mis algas detsembris 1939, kui vene väed Karjala maakitsusel tungisid Soome territooriumile, lõpetas need minu muretud tudengiaastad ning mitmedki head sõbrad kadusid nii talve- kui ka jätkusõjas. Siiski, 1964. aasta kevadel õnnestus mul veel Helsingi Torni hotellis kokku saada tolleaegse Karjala eestseisusega, mille moodustasid Osmo Linnoila, Jouko Tolvanen ning Yrjö Riikonen. Kaks esimest on läinud manalateele, kuid Yrjöga on mul veel praegugi kirjaside.